Kuigi elu kipub olema hetkel hallivõitu - dressides kodukontoris, viiruseohu tõttu trennis ei käi, inimesi eriti ei näe - siis jõulud tulevad ometi vääramatu jõuna :) Vähemalt midagigi helget - küünlad, jõulutuled, mandariinid, piparkoogid, verivorst ja praekapsas.
Aga ikkagi on veits imelik see aasta ja imelik on olla. Paar päeva tagasi kutsuti mind deidile. Aga kuhu minna? Mulle tuttavad restoranid suht kinni, kinos peaks maski kandma ja uusi filme eriti pole, rahva sekka nagunii ei taha igaks juhuks minna. Otse hotelli? :) Või on mul lihtsalt fantaasiat kõvasti vähemaks jäänud võrreldes u 10 a taguse ajaga, kui ma viimati kohtamas käisin. Ühtegi head ideed ei tule pähe. Mitte, et ma dikteeriks kutsujale, kuhu minna, vaid mõtisklen omaette, kuhu ma üldse minna tahaks.
Pakuti Nukuteatri pileteid, väga oleks tahtnud lapsega minna. Aga pigem mitte igaks juhuks. Ei tahaks asjatult riskida ja pärast ennast kiruda.
Nii tuleb endal kodus mõnus olemine sisse seada koos Netflixi dokumentaalide ja jõulufilmidega ja kallite inimestega. Sellega mulle tuleb meelde, kuidas üks õhtu oli TV3st "Terminaator: Genisys". Issssand jumal, kuidas ma oleks seda filmi tahtnud sama suure (kui mina) Terminaatori fänni mehise õla najal vaadata. Nagu niiiiii kahju oli seda filmi üksi vaadata ja mitte jagada elamusi.
2 comments:
Paar päeva tagasi käis alles pöff, kas see ei oleks ootuspärane deidikeskkond? Restoranid on tegelikult ju lahti? Aga ma ka ei teaks.
Pöff oleks esimeseks deidiks veits liiga kultuurne :)
Võib öelda, et ma eelistan kohti, kust saaks vajadusel viisakalt ja kiirelt lahkuda.
Post a Comment