Reede!

Mu auto tagapingil on pudel proseccot. Õde hommikul andis, kui sealt läbi käisin. Tööle sõites andsin natuke liiga paljudele närviliselt signaali.  Kontorisse jõudes sõin kõigepealt ära kodust kaasavõetud võileivad ja jõin kaks tassi kohvi. Vahetasin köögis  pool tunnikest kolleegidega hommikuuudiseid. On alanud minu viimane tööpäev, kui ma pean asendama umbes kolme inimest lisaks enda tööle.

Ma ausalt arvasin, et ma olen nii vana, kogenud ja kõva tegija, et saan sellega iizilt hakkama. Aga ohpoiss kuidas ma eksisin seekord. See nädal on olnud üks suur kannatuste ja paanikahoogude rada. Sügav korts kulmude vahel on niimoodi sisse kulunud, et kaalun tõsiselt täitesüste. Mitte üks kord küsiti sel nädalal mu käest, miks ma nii tõsine olen. 

Pean selle viimase päeva vastu! Tegin endale töödest nimekirja, sest ma olen lubanud teha nii palju asju, et enamus läheb meelest ära, kui teist korda üle ei küsita. Ma annan endale aru, et maailma mastaabis pole mu tööl märkimisväärset tähtsust, seega pole mul mõtet ka üle põdeda, kui midagi ideaalselt välja ei kuku või kui eksimusi sisse tuleb. Annan enda parima antud oludes ja vean selle töönädala eduka lõpuni ja saan kogemuse, mida ehk lastelastelegi rääkida, kuidas nende vanaema nelja inimese tööd tegi :D. Sest lapsed said seda kogemust juba reaalselt oma nahal tunda. (mitte füüsilises mõttes)

Õhtul sõidan koju, valan prosecco välja imelisse Iitala šampanjaklaasi, viskun oma suurele nahkdiivanile, võibolla tellin BoltFoodist midagi head, sest terve nädal pole stressi pärast korralikult söönud, panen telekast Netflixi käima, äkki vaatan u 7ndat korda üle "365 days" aga võibolla vaatan midagi muud, vahetan oma Tinderi-poistega kahemõttelisi nalju ja võibolla....tõesti võibolla lepin kokku mõne date, et see hull nädal veelgi hullemalt lõpetada.