05 May 2015

Lahutuse õud ja ilu

Kuigi minu lahutusest möödub sellel aastal juba 10 aastat, mäletan ma seda ikkagi nagu eile. Osalt ka sellepärast, et pärast mind on lahutanud teisedki ja siis on ikka meelde tulnud, kuidas endal nö läks ja mis tunne tegelikult oli. 

Tundeid oli muidugi igasuguseid, kurbust, viha, solvumist, pettumist aga ka teatavat rahulolu, vabanemist ja tunnet, et ma saan sellega hakkama. Mäletan üsna selgelt oma uut, täiesti tühja korterit, kummimadratsit ja ühte laualampi. Mäletan, et kuulasin tuhendeid kordi vaheldumisi Silva meetodi lõdvestumisplaati ja James Blunti nutuplaati. Mäletan, et jagasime tsiviliseeritud kombel ja naeratades ühisvara  - mille olemasolust mul tegelikult aimugi polnud ja seda, et mu eksabikaasa põhimõtteliselt ostiski mulle uue korteri, mina jäin maksma ainult väikest laenu. Ühesõnaga julgen öelda, et oli küll kurb aga vajalik ja kõik laabus nõnda, et ma ei jäänud rahaliselt hätta, mu vanemal lapsel on väga hea isa ja minul on eksabikaasa näol sõber, kelle poole saan alati häda korral pöörduda.

Vahepeal lahutas üks mu sõbranna, kellel asjad üldse nii hästi ei sujunud. Mees oli nõus kodust lahkuma ainult juhul kui ta saab pool koduväärtusest kaasa. Kodu, mis niigi laenu peale oli ostetud ja mille maksmise eest vastutas ka peamiselt naine. Teine tuttav paar aga elas mõnda aega oma kahekordses majas üks ühel ja teine teisel korrusel, sest nii oleks vara ka lahkuminnes jagunenud. Õnneks nad siiski leppisid ära :) 

Hiljuti pani üks tuttav mees oma FB staatusesse ühe sõna "vaba". 

Vaba millest, tahaks ma küsida? Oma ilusast naisest ja kahest lapsest, kes kodunt minema saadetakse, et härra saaks üksi pereelamus laiutada? Vaba inimesest, kes on sinu kõrval olnud ja pingutanud ja vaatamata sellele end mittetäiuslikuna tundnud? Nagu näha, läks see asi mulle hirmsasti südamesse. Aga ma usun, et kuna see naine ongi nii palju paremat väärt kui absurdseid nõudmisi esitav väiklane mees, siis ta leiabki endale uue ja palju parema elu. Ja vaba ei ole see mees ka mitte. Tal jäävad alatiseks lapsed ja eksabikaasa. Loodetavasti ta saab sellest ühel päeval kogu selgusega aru. Ja siis ta saab aru ka kui nõme oli öelda peale lahutuspaberite allkirjastamist: "vaba".

Olgu ma siis nii naiivne kui tahes, mina usun seda, et kui naine on kurb ja õnnetu siis on selles süüdi ainult MEES. 


2 comments:

Anonymous said...

lahutada saab igat moodi:) meie läksime lahku, mees andis kohtusse sisse avalduse- kuigi ma ei tea miks sest jagada polnud meil midagi - korter oli minu vanemate poolt mulle jäetud ja nende nimel:) selleks ajaks kui jõudis kätte lahutuse aeg oli ta koju tagasi kolinud, hommikul sõime võileibu ja jõime kohvi, lõunal käisime kohtus lahutamas ja õhtul kohtusime söögilaua taga :D paar aastat hiljem läksimegi "päriselt lahku"- alguses oli ka viha ja solvumine aga aeg parandab kõik haavad, tänaseks on minul uus pere ja laps, tema on endiselt üksi.. siiski suudame vabalt suhelda ja kui on mul vaja teha kodus mõni torude parandamine või eest kukkunud kapiuks siis valin häbenemata tema numbri ja tuleb aitab (minu mees on nagu enamus mehi välismaal tööl)

LegaalneBlond said...

Ma arvan, et selline variant on kõige mõistlikum. Ikkagi inimesed :)