Aga ei! Teatepulga võttis üle väike Draamaprints ja ja ma tõesti ei jaksa varsti enam neid tujutsemisi ja dramaatilisi nutuhooge välja kannatada. Kui see oleks mu esimene laps, siis ma oleksin raudkindel, et ma üldse ei oskagi lapsi kasvatada ja olen täiesti läbikukkunud ema. Õnneks on mul siiski üks laps suht normaalne õnnestunud üles kasvatada. Aga selle teisega lähen ma vist küll varakult ja üleni hallina hauda. Kui ma just kuskilt abi ei otsi. Mida ma just teengi.
Peab ju olema mingi normaalne kisa- ja nutuvaba suhtlemisvariant meil ka. Kuigi ühel kaunil rahulikul hetkel me poisiga arutasime, et talle ei sobi, kui ma ütlen jonni peale kurja häälega "Pane suu kinni!". Talle pidavat sobima, kui ma ütlen: "Kallis lapseke, ära nuta nii kõvasti". Eks ma siis järgmine kord katsetan seda varianti. Talle tegelikult hääle tõstmine ja karjumine üldse ei sobi. Samas aga rahulikku juttu ja palveid ta ei tee põhimõtteliselt kuulmagi. Milline oleks hea ja mõjus variant normaalse jutu ja karjumise vahepeal? Mina pole seda suutnud veel välja mõelda.
Tundub, et pean hakkama kasvatusteemalisi õpikuid lugema ja üldse ennast selles selles valdkonnas sügavamalt harima. Sest ega see asi ju lapse kasvades paremaks lähe, ikka hullemaks.
3 comments:
On sulle kunagi keegi endale öelnud: Pane suu kinni!
Mulle on, ma võin puhtalt enda pealt öelda, et ehk mõnele see sobib, aga mõnele kohe üldse mitte:)
Aga suures plaanis ma arvan teadvat, mida sa tunned, seda abituse ja jõuetuse tunne,huh.
Ja see abi otsimine ja õige leidmine, see on täitsa omaette peavalu.
soodoma
Ohjumal kuidas ma vihastaks, kui keegi mulle "Pane suu kinni!" ütleks :D
Hea point.
Ei aita ka : palun ära karju, sa pole enam titt :D
Post a Comment