15 October 2013

Hõbekuusepoeg

Oh, ma olen juba mitu päeva tahtnud kirjutada sellest, kuidas meie perre sattus üks eksinud hõbekuusepoeg. 

Kõigepealt olen ma juba siiakolimisest saati unistanud, et me peaks oma murulapikesele kindlasti ka ühe kuuse istutama. Mida saaks siis jõulude ajal ehtida ja mis rõõmustaks meid oma igihalja iluga. No nii luuleliselt ma umbes mõtlesingi :)

Isegi otsustasime ära, et kindlasti istutame hõbekuuse. Siis vaatasime korra aianduskeskuses hindu. Ning mõtlesime veidi oodata. No umbes nii kaua kui hõbekuuski tasuta jagama hakatakse.

Aga siis juhtus selline lugu, et beebi 8-kuu sünnipäevale saabusid ämm ja äi väikese, räsitud hõbekuusepojaga! Äi oli sõitnud mööda maanteed ning äkki teepervel märganud kahte, ilmselt mõnest koormast pudenenud kuuseistikut. Juured kenasti pakitud aga oksad kukkumisest ja võibolla ka teiste autode poolt ülesõitmisest pisut vigastatud. Igatahes tõstis äi ühe kuusekese, meie hõbekuusepoja, pagasnikusse, et see meile tuua. Kusjuures meie polnud oma hõbekuuse-unistusest kellegile rääkinud. 

Nüüd ongi see väike vapper hõbekuusepoeg meie aias ja üritab kasvama hakata. Hoiame teda hellalt.

2 comments:

Maris said...

Hoian pöialt! Me tõime koju ükskord väikese päris kuuse jõuludeks- oli teine potisees ja tiksus kenasti. Sain nimeks Lauri ( täpsemalt Lowry:). Siis tuli kevad ja ta noh läks ämma majja asumisele.
Aga ämm vana kavalpea viis ta maale ja nüüd on meil maal oma kuusemees ( kasvanud 1mja 25cm) Lauri :)!

Katariina said...

Onju hämmastav :)Teie väike ime. Ja sama hämmastav on, kuidas osade asjadega selline ime toimib ja osadega ei..