16 August 2013

Nii, mul on nüüd umbes täpselt kuu aega, et oma elu ja asjad ümber mõelda, rekalibreerida, paika sättida.

Kõik on kuidagi kole kiiva kiskunud. Nii kiiva, et ma juba mõtlesin, et kas tõesti see tohutu "ämber peas" - armastus ongi nüüd jäädavalt läbi...?  Igatahes ma ei tunne seda enam. Pigem tunnen kergendust, kui teinepool kuuks ajaks komandeeringusse sõidab. Siis jäävad ära need igapäevased nääklemised, riiud ja vääritimõistmised.

Aga kuidas seda head aega tagasi saada? Võtan kümme kilo maha, unustan kõik oma tahtmised ja kiidan kõiges mehele järgi? Mis veel eriti oluline - unustan selle "MEHE MUSTADE TEGUDE NIMEKIRJA" mis mul kuupäevalise ja kellajalise täpsusega peas on? (Isegi eksabikaasa paturegister on veel peas).

Mul on kuu aega mõelda.


6 comments:

Anonymous said...

Täpselt samas seisus. Täpselt. Kusjuures.
Nõu?
Keegi?

Anonymous said...

Too skeeri ...
Tristan.

Anonymous said...

Relax. Noored lapsevanemad. This too will pass. Targem on mitte liiga kardinaalselt tülli minna ning ebaratsionaalseid samme ette võtta.
Targem on mitte reageerida. Püüa, see on täitsa vabastav.

LegaalneBlond said...

Tristan,kassa siis ei teadnud, et naised ei unusta kunagi mitte midagi?

mama de montagne said...

Ma naersin selle viimase kommentaari peale. SO TRUE!
Aga kuu aega...? Kas panid endale lihtsalt tähtaja, et muidu venitadki?

LegaalneBlond said...

Mulle ka see relax-kommentaar meeldis. Kahju et anonüümne....

Kuu aega pidi Superkangelane välismaal komandeeringus olema! Kahjuks aga avas ta tänahommikul kell 6, õnnis naeratus suul magamistoa ukse ja teatas et, "kallis, ma tegin sulle üllatuse!"

Endal silm sinine, sest olla kaklema läinud kolleegiga.

Issaristike, ma vist pean teda ikka väga armastama, et selle kõigega elada suudan! :)