13 June 2013

Olles ära kolinud korterelamust, kujutasin ette mõnusat idülli eramajaderajoonis. Et linnuke siutsub, oravake jookseb ning valitseb õnnis rahu ja vaikus. Ja kõik on puhas ja tsiviliseeritud.

Eile sai mul aga konkreetselt kõrini ning järjekordsed kolistama tulnud töömehed said minult värske peapesu. Mida kuradit ahh? Iga jumala päev on mingi lärmakas aktsioon meie maja ümber käimas! Kes parandab traktorit, kes saeb kõrgepingeliinidesse kasvavaid puid, rääkimata naabrimutist, kes keset päist päeva kukub oma heinamaad niimoodi trimmerdama, et higilehk hoovab minu terrassile!

Ja veel oleks, et kõik see toimub mõnel viisakal (loe: mulle sobival) ajal. Ei! Kõik kolistamine toimub kas varahommikul või lapse lõunaune ajal, kui ma ta just-just õues magama olen saanud.

Ähh ja sellest akendest-ustest end sissehiivavast loodusest ma ei hakka üldse rääkima. Iga minuti tagant kolksatab miski suur, kivipeaga putukas vastu aknaid. Sipelgad ja ämblikud poevad kõikvõimalikest pragudest sisse. Õhtuti on lahtise rõduukse juures ootel need jõledad hiigelsuured sääsed. Jumal tänatud Siimu eest, kes enamiku putukaid kinni püüab ja näiteks ära sööb.

Pfft.

1 comment:

Punapea Kroonikad said...

Ja siis on kallid naabrid, kes hakkavad pühapäeva hilisôhtul peale maalt/suvilast tulemist midagi oma ôue peal toksima. Ja siis on need gurmaanid, kes iga vôimalikku ja vôimatut toitu oma kvartalite kaugusele lehkava gaasigrilliga valmistavad. Ja siis on...
... ahh aitab ka. Teinekord ongi täiesti vaikne ja rahulik kui mitte arvestada lindude kisa akna all. Aga see on ju loodus.