Oipekki, kus ma vihkan suhtedraamasid. Eriti muidugi sellepärast, et peamiselt olen ma alati ise süüdi ka. Ainult, et see teadmine ei tee ei asja kergemaks ega tüli olematuks. Eriti ma ei kannata asja telefonis klaarimist. Ma olen nimelt see toru äraviskaja.
Tema: „Kle, sina ju alustasid seda jama“
Mina: „Selge!“ tuut-tuut tuut
Kui aga vestlus on vähe pikem, siis mingil hetkel ma avastan, et jeesus küll, mai viitsi siin jahuda. Mis mõte sellel on? Tal on õigus ja mul on ka oma arvates õigus. Täiskasvanud inimesed – mida kuradit me jagame? Vaba maa ju, kõigil on põhiseaduslik oma arvamusele ja selle vabale avaldamisele.
Kuidasmoodi tülitseda nii, et sellest mingigi kasu tõuseb? Praegu ma tõmban suure vilega tüli üles ja paari päeva pärast on tüli põhjus peamiselt tänu minu haugimälule meelest läind ja siis on nagu imelik edasi õiendada.
1 comment:
Oi, kui tuttav tunne :) Täpselt mina :P Eriti see telefonikõne katkestamine, kui ikke närv mustaks lööb :)
Post a Comment