11 September 2017

Ehe näide, kuidas ma pidevalt Elu Võimalustest mööda vaatan...

Meie väike linnaosa pidas nädalavahetusel hoovikohvikute päeva. Panime meiegi ärksamate naabrinaistega pead kokku ja lõime kohviku uksed lahti.

Päev möödus kiirelt, letid tühjenesid hoogsalt ja saabuski hetk valada välja viimane supiports. Kuna supp oli minu jagu ja tehtud,  siis käisin teda vahetpidamata segamas ja sättimas ja kuumust kontrollimas. Vaatasin, et viimane ports oleks pisut napiks jäänud, käisin tõin oma köögist paar kulbitäit lisa. Ühesõnaga sehkendasin seal poti ja supiga kui ligi astus härrasmees, kes teatas, et ta võtaks selle viimase portsu suppi.  Valasin talle siis kenasti selle kaussi ja kõik ikka korralikult kaasa, mis potipõhjas oli. Onu teatas, et tal golfimängimisest läks kõht väga tühjaks... Mina, et palun, siin on supp, siin hapukoor ja siin viimane roheline sibul. Onu oli üksi.

Pärast õhtul alles plahvatas :D  Üksik härrasmees, golf, üritab suhelda - vaba ja rikas!! Oeh, ma vist ei vaadanud talle otsagi. Kuidas ma ometi nii hooletu olin :)


3 comments:

soodoma ja gomorra said...

kust sa tead,et ta vaba oli? ja kui oligi, siis selliste "näitajatega" vaba mees on pigem ohtlik kui võimalus:)

LegaalneBlond said...

Ei tea ja ei saagi nüüd teada :)
Aga noh sisetunne, elukogemus ja fakt, et inimene on pühapäeva lõunal hoovikohvikus üksi lõunat söömas, lubasid mul selliseid ennatlikke järeldusi teha :D
Mul pole ohtude vastu midagi.

Anonymous said...

naine võis olla lastega spa-s või vanemate juures :) sisetunne ei ole alati parim sõber (ütleb kunagi abielumehele armukene olnud naine)