Mul on pärast lõunasööki paaniline, päriselt ka paaniline vajadus süüa ära midagi magusat ja väikest. Šokolaadi, küpsist, kommi. Ma olen üritanud sellest vajadusest küll vee, piimakohvi, lusikatäie mee või jalutuskäiguga üle saada aga lõpptulemus on see, et ma leian end poeriiuli eest suurt tükki sarapuupähklitega šerbetti võtmas ja seda kohe autos ära söömas. Mõistlikum on siis juba see väike magustoit kohe pärast lõunat põske pista...
Näiteks pikka aega aitas mind välja töö juues üks sõbranna toodud, suht mittemidagiütleva maitsega tume šokolaad. Unustasin selle kogemata käekotti ja nii see töö juurde sahtlisse jõudiski. Tänu maitsele kestis see šokolaad sahtlis ikka päris kaua, nii et suurimad tänud sellele ülimõistlikule sõbrannale!
Täna ma olin juba valmis kõik töökaaslaste sahtlid ja taskud pahupidi pöörama, et midagigi magusat kuskilt leida. Avasin lootusetu näoga oma töölaua sahtleid, et ehk on kuskile nurka mõni viigimari või tükike seda mittemidagiütlevat šokolaadi jäänud....
Ma pole eales õnnelikum olnud kui leides oma sahtlist fooliumisse mähituna kaks präänikut! Ilmselt olin need mõni hommik endale kaasa pakkinud, sest ma ei jõua kodus süüa ja võtan endale võileivad ja/või midagi magusat kaasa. Tööl on hommikul aega lehte lugeda, internetti sirvida ja rahus oma kohvi võileibadega manustada. Ju siis läks tookord kiireks, et präänikud ununesid ja nüüd, kui leidsin selle naljaka fooliumisse mähitud pakikese, polnud mul õrna aimugi, et see peidab endas säärast varandust.
Kaal: tõuseb
Stressitase: tõuseb
8 comments:
Blondi, ära jampsi. Söö vähem ja jäta magus vaenlasele ;)
Tristan.
Kerge öelda, raske teha!
Toit on minu jaoks nii suureks lohutuseks (no pärast viimast suutäit jälle stressiallikaks ka ja peeglisse vaadates kurvastuseks), aga toit niii lohutab... (vein ka, aga veini üksi tarbimisele vaadatakse meie ühiskonnas hoopis rohkem viltu kui üksi õgimisele, nii et olen otsustanud toidu kasuks). Ja ma kuidagi ei tea kuidas sellest üle saada.
Vahepeal kui võtsin antidepressanti mõnda aega, mis pidi ka aitama söömishäirete puhul, et vähendama söögiisu - no ei töötanud see ka.
Ma jätkuvalt arvan, et toit(umine) pole ei Sul, ega mul, Blond, põhjus, vaid sümptom. Ja kuni põhjust pole elimineeritud, ei kao see sümptom ka...
Aga no see oli vaid minu viis eurosenti. Kuidas Sul seal asjalood tegelikult on, ei tea, sest Sa ju kirjutad meile nii harva.... :(
Minu asjalood on jah sellised, et ei taha seda vingu siia kogu aeg kirjutada aga midagi rõõmsat ka ei juhtu või ma siis lihtsalt ei näe seda.
Tahaks lihtsalt küsida vahel kellegi käest, nii lohutuseks või nii, et "kaua veel?" Aasta, kaks? Kaua see pull kestab veel?
Et nagu teed ja rabeled ja vahepeal lööd käega ja siis jälle teed ja rabeled. Samal ajal õiendad, riidled ja mölised kõigiga, kes su ümber on. Sest nad ei tee asju nii nagu sinu peas on ette nähtud. Asjad teistmoodi tehtud - ülim stressiallikas. Nagu kogu elu oleks siis kontrolli alt väljas.
Õde ütles, et kuule aitab, mine arsti juurde. Tere perearstisüsteem: esiteks tahab õde sind telefoni teel diagnoosima hakata. Ei, tänan. Mul pole huvi hakata temaga arutama, mis AD-sid ma enne poisi sündi sõin ja mulle tundub, et äkki mul läheb neid taaskord vaja. Arstiaja saad nädala pärast, kui sul just käsi või jalg otsast kukkumas pole. Siis loen, et AD-d tõstavad kaalu. Jälle - tänan aga ei.
Meditatsioon? Alkohol? Trenn?
Siiamaani ainus asi, mis mul turvatunnet või head meeleolu tekitab on see, kui kas raha tuleb või see hetk, kui kõik arved on makstud. Näiteks laekuvad minu kontole praegu ühe reisi osalejate ettemaksu tasud. Ja see on täielik teraapia, ma ütlen.
Et siis kokkuvõte, andke mulle raha või rikas mees arvete maksjaks, kohe olen rõõmus ja kirjutan. (Nali)
:D
Varu tumedat šoksi oma peatuspunktidesse, tööle sahtlisse, autosse, koju... Tumedat ja mõru ei jaksa üle paari ruudu korraga süüa ja enamasti pole ohtu, et lapsed selle kodus pintslisse pistaks.
Ja mis meest puutub siis sellised asjad kipuvad juhtuma siis kui seda kohe üldse ei oota.
PS! Ma olen ise stressisööja. Juba pubekaeast saati topin hingehaavu toiduga kinni. Kui ka kaine mõistus ütleb, et kõht pole tühi ja süüa ei taha siis samal ajal marsib keha külmiku juurde ja käad hakkavad toitu suhu toppima. Ja ülesöömisega kaasnev ebameeldiv tunne teeb kurvaks ja kurbuse vastu tahaks mõnd head sööki... Lõputu ring.
Tumešokolaad on ju kasulik ja seda palju süüa ka ei jaksa, nii et panusta jah pigem selle peale.
Jõudu,
Üks teine blond :)
Just! tumeshokolaad, ja kvaliteetne, kui v6imalik.
Sain nii oma kesköistest piimashokolaadisööstudest lahti (need ikka liialdamiseni).
Ma vist olen hingesugulased leidnud.
Post a Comment