02 July 2013

Meie suguharu ehk Eesti lood


Pärast beebi 5-kuu sünnipäevapidu ütles mu suurem laps, et "küll oli huvitav seltskond, keegi  nagu ei tundnudki teineteist".  Päris nii see muidugi polnud aga terake tõtt oli selles küll. Et kõik algusest peale ära rääkida... võtan kõigepealt klaasi veini arvuti kõrvale.

Olid kord kolm venda. Üks neist minu isa. Võtsid naised, sündisid lapsed. Lapsed viidi suviti mõnusasse väikelinna vanaema juurde. Vanaema oli super aga käis tööl. Lapsed mängisid päevad läbi omapäi ja leiutasid järjest uusi lahedaid mänge ja leidsid sõpru. Noh, nagu ikka korralik suvi vanaema juures - puhas idüll. Ainul head emotsioonid ja siiamaani lapsepõlvelinna külastades ja lõhnu nuusutades läheb süda soojaks.

Kolm venda perekonniti väga läbi ei käinud. Meie perekond oli üldse tiba imelik, pidusid ei peetud, külas väga ei käidud. Kaks venda lahutasid, üks vend suri ära. Lahutusega kadus isapoolne suguvõsa aastateks justkui ära.

Kuni nüüdseni, mil me oleme õega ise piisavalt suureks saanud, et omame perekondi ja tahame ise otsustada, kellega suhtleme.

Seega jõudsingi meie toreda sünnipäevani, kus külas oli õde lapsega, onutütar lapsega, onutütre poolvend ehk onunaise poeg, ämmaemandana töötava kuid lapsehoolduspuhkusel viibiva sama onutütre poolt soovitatud tasuline ämmaemand, kes meie beebi maailma vastu võttis, õe sõbranna kahe lapsega, kellest ühe lapse on maailma aidanud minu onutütar ja teise sama ämmaemand, kes minugi beebi vastu võttis. Olete lugemisega veel järje peal? :) Ja kõige lõpuks saabusid ka minu uue lapse vanavanemad ehk mehevanemad.

Korra isegi puudutasime laua taga vesteldes oma emade ja isade teemat... Ja tõdesime kiirelt, et polegi millestki rääkida. Las ta jääb. Meie oleme uus põlvkond. Las nad jäävad oma kummaliste probleemidega ja segadikega. Ja et jumala eest ei tuleks ükski vanem nõudma, et tema eest vanast peast hoolt tuleks kanda...

Aga ma olen ütlemata rõõmus oma palju toredaid inimesi mahutava elamise ja söögilaua üle. Ning mu kõrvus kõlab meie beebi vastu võtnud ämmaemanda siiras tunnustus selle üle, et ma olen suutnud oma pisitillukese ilmaime kõrval nii kolida kui ka uue elamise enam-vähem sisse seada. Vahel lihtsalt on vaja, et keegi patsutaks nö tunnustavalt õlale ja ütleks, et "hästi tehtud". Ise märkad ju ainult tegematajäämisi ja pooleliolevaid asju.

Ja lõpetuseks naasen taas oma suurema lapse täna välja öeldud tõdemuseni, et miks temal peab nii raske olema koolis oma sugupuud joonistada, et neil, kelle vanemad koos elavad, on see palju lihtsam.

Igatahes segasummasuvila suvi jätkub ja peagi on meie kodus hoiul nii õe laps kui ka eksmehe uus laps :D


2 comments:

Maris said...

Nooh, teist saaks kena korraliku seriaali ju :)

LegaalneBlond said...

Siin pole veel pooltki meie lugudest kirjas :)