04 February 2012



Ma kõigepealt ohkan südamest....






See saab olema üks senise ajaloo kurvemaid postitusi. Ja selle kirjutamine ei tule lihtsalt. Sest ma saan kirjutada lause kaupa. Vahepeal lihtsalt on silme ees pisarateudu.



Täna öösel lahkus keegi, kes on minu elus olnud väga väga tähtsal kohal. Minu ämmamoorike. See oli meie omavaheline nali, hellalt öelduna kõlab "ämmamoorike" päris lõbusalt. Aga ega ma ei peagi seda teistele seletama...


Ma ei jõudnud talle omaküpsetatud leiba viia. Ta helistas ja palus. See oli meie viimane kõne. Ta ütles, et tal tuli isu. Tahtsin võimalikult värsket leiba talle saata. Aga enne kui leib ahju jõudis, oli ta juba haiglasse viidud. Üritan lohutada ennast sellega, et ta kindlasti teadis, et ma teen ja saadan... Aga kuidagi õnnetu tunne on ikka.


Minu ämm oli imeline inimene. Ma ei oska kuidagi formuleerida praegu kaunikõlaliseks seda, mis ma öelda tahan aga sisu on selline - ämm oli lihtne inimene ja tal polnud nö kõlavaid saavutusi. Välja arvatud üks. Ta jättis endast maha palju parema maailma. Suurepärasteks inimesteks kasvatatud lapsed ja lapselapsed, hubase kodu ja ilusad aiad, hulga inimesi, kes said tunda tema lahkust ja headust... Ma usun, et ta jättis meisse kõigisse, kes me teda igatsema jääme, soovi samuti midagi elus paremaks muuta. Soovi jagada laiali lõputut headust. Ja kuigi see kõlab võibolla veidi pateetiliselt ja suuresõnaliselt siis mõte on tegelikult lihtne. Ole iga jumala päev lihtsalt hea inimene, hoolitse teiste eest, muretse nende pärast, anna ära kõik mis võimalik ja tunne sellest siirast rõõmu, armasta kõiki oma inimesi ja räägi neist ainult head.


Hoia meid edasi, kallis Silvi, kusiganes sa oled. Me ei oska ilma sinuta...




2 comments:

Anonymous said...

Tugev kallistus ja pai!...Sellised ootamatud lahkumised on väga karmid.

soodoma ja gomorra said...

Ilus ja südmalik järelhüüe.
Ole vapper!