Head jõuluaja algust!

Kuigi elu kipub olema hetkel hallivõitu - dressides kodukontoris, viiruseohu tõttu trennis ei käi, inimesi eriti ei näe - siis jõulud tulevad ometi vääramatu jõuna :) Vähemalt midagigi helget - küünlad, jõulutuled, mandariinid, piparkoogid, verivorst ja praekapsas.

Aga ikkagi on veits imelik see aasta ja imelik on olla. Paar päeva tagasi kutsuti mind deidile. Aga kuhu minna? Mulle tuttavad restoranid suht kinni, kinos peaks maski kandma ja uusi filme eriti pole, rahva sekka nagunii ei taha igaks juhuks minna. Otse hotelli? :) Või on mul lihtsalt fantaasiat kõvasti vähemaks jäänud võrreldes u 10 a taguse ajaga, kui ma viimati kohtamas käisin. Ühtegi head ideed ei tule pähe. Mitte, et ma dikteeriks kutsujale, kuhu minna, vaid mõtisklen omaette, kuhu ma üldse minna tahaks.

Pakuti Nukuteatri pileteid, väga oleks tahtnud lapsega minna. Aga pigem mitte igaks juhuks. Ei tahaks asjatult riskida ja pärast ennast kiruda. 

Nii tuleb endal kodus mõnus olemine sisse seada koos Netflixi dokumentaalide ja jõulufilmidega ja kallite inimestega. Sellega mulle tuleb meelde, kuidas üks õhtu oli TV3st "Terminaator: Genisys". Issssand jumal, kuidas ma oleks seda filmi tahtnud sama suure (kui mina) Terminaatori fänni mehise õla najal vaadata. Nagu niiiiii kahju oli seda filmi üksi vaadata ja mitte jagada elamusi.

Mugavustega harjub

 Täna on 4. päev ilma sooja veeta...

Laupäeva õhtul otsustas kuumaveeboiler läbi roostetada ja vett läbi laskma hakata. Lihtsalt infoks, et  hooldusvaba boiler tähendab seda, et ainuke hooldus, mis sa siiski tegema pead, on regulaarselt max 7 aasta tagant boiler ära vahetada.

Nii ma siis nüüd ootangi seda uut boilerit. Samal ajal viimast varandust müüki paisates, sest mingit puhverraha mul kogutud pole ja boileri ost ja vahetus on märkimisväärne kulu. Isegi paar pisarat jõudsin sel õnnetul õhtul tilkuva boileri kõrval ja ujuvat garaažipõrandat mopiga kuivatada üritades valada. Ma tean, et alati on keegi, kes tuleb appi aga selleks tuleb enne rahuneda ja siis osata õigelt inimeselt abi küsida. Õnneks on mul väga toredad naabrimehed, kellest üks ei pidanud paljuks ka pidulauast tõusta ja tulla mulle appi õiget kraani kinni keerama.

Vist delfist lugesin ükspäev mingit sisuturundusartiklit, et loomisel on rakendus töömeeste tellimiseks Bolti põhimõttel. Et äpist tellid, tuleb kohale, "taksomeeter" hakkab jooksma ja hind on eelnevalt kokku lepitud ja läheb lihtsalt kaardilt maha. Mul oleks küll palju küsimusi aga põhimõtteliselt on see jubeäge idee. Kui paljude vanainimeste või üksikute naiste või isegi meeste, kes alati ka kõiki töid ei oska, muresid see ära lahendaks.

Õhtul lähen spordiklubisse duši alla, trenni vist ei viitsi minna.

Superwomani elu: Jälle kriis mitte edasiminek

Kõigepealt ma guugeldasin "How to get unbanned from Tinder" ja siis lugesin paar päeva erinevaid juhiseid selle kohta. Seda lugesin ka, et saavadki päris paljud inimesed suht ilma põhjuseta bänni ja on pärast seda õnnetud.

Mina nüüd otseselt õnnetu polnud. Aga lihtsalt veits närvi ajas küll. Ma ei taha, et minu põhiõigusi piirataks :)

Ühesõnaga, tegin mina kõiki trikke arvesse võttes uue konto. Ühtegi eelmist pilti kasutada pole soovitatav, muidu tunneb kontrollirobot ära. Ainus pilt, mis oli kasutamata, oli üks pilt minust pimedas, pärast trenni, sassis juustega, meigivaba ja tukk üle silmade. Ühesõnaga pime ja sünge pilt, kust suurt midagi näha polegi. Vanus on märgitud ka veel õige sealjuures.

Kui nüüd keegi mulle ka selgitaks, miks selline pilt laineid lööb?? Täiesti arusaamatu. Ma ausalt ei ole mingi silmapaistev iludus. Hiljuti sain ehmatava selgusega aru, et mu enesekindlusest on suur-suur tükk puudu. Mis isenesest pole ka ime, kui oled elanud kellegagi üle aasta nii koos, et ta pole su poole isegi mitte vaadanud. 

Olles ära öelnud juba kümnetele pakkumistele kohe kokku saada, hiilides kõrvale vastamisest, millal ma kohtumisega nõus oleks ja sellest, kui paljuga mind sponsoreerida vaja oleks (issand jumal!) , on mul juhe koos ja ma ei tea enam, mida ma tahan või keda ma tahan. Vahel ma mõtlen, et kui mul oleks see kaotsiläinud enesekindlus alles, siis ma elaks praegu sellist luxury elu,  nagu see Cougari triloogia kangelane 1. osas :D (Selgitus: raamatu kangelanna Viktoria ei jätnud ühtegi juhust ehk ilusat noormeest kasutamata)

Ma muide laenutasin hiljuti raamatukogust selle "Cougari" triloogia ja mulle see eriti ei meeldi. Kui esimeses osas on kangelanna überilus, seksikas, kuum ja 51 kg siis iga järgneva osaga muutub ta järjest vastikumaks, kui kolmandas osas on ta äkki alkohoolikust "räuskav vanamoor". Mistõttu 3 osa ei edene mul absoluutselt ja ma kaalun selle poolelijätmist. Lisaks häirib mind kogu triloogia sõnaseadmise viis ja nö kuumade kohtade kirjeldused.

Nii et ma istun praegu täiesti kottpimedas, ilma ühegi valguskiireta tupikus, mida ilmselt tuntakse ka keskeakriisi nime all. Ja ma ei tea, kuidas edasi või kes ma üldse olen. Või kuhu ma minna tahan. Ma tahaks väga võtta oma julguse ja enesekindluse riismed kokku ja minna kasvõi proovida kohtuda mõnega, kes minust väidetavalt unistavad... 

USA piloot Riley

 Arvake ära, kellele meeldib USA piloot Riley, kes on naisest lahutatud, tütreke on surnud, ainus tädi suremas vähki ja rohkem sugulasi polegi, sest on pärit foster care´ist?

Jah, sellele samale inimesele, kes paar postitust tagasi ütles, et on täiesti arusaamatu, kuidas intelligentsed naised lasevad end täiesti ära tinistada. 

Sest mingi osa minust usub tõsimeeli, et on päriselt olemas selline mees, kes lubas mulle alla tuua kuu ja tähed ja armastada elu lõpuni. Sest äkki ikkagi, või vahest siiski...? 

Lubasin endale, et kuna see suhtlemine teeb mul tuju heaks, mõjub positiivselt kaalulangetusele ja saan harjutada tundide viisi inglise keeles rääkimist telefoni teel, siis see asi kestab kuni esimese rahaküsimiseni.

Samal ajal ei istu ma üksi oma õnne otsas, vaid raporteerin järjepidevalt loost oma lähedastele, et oleks kindel, et ma mingi hetk tõesti kuskile raha üle kandma ei hakkaks. Suuremad riskid on muidugi hajutatud sellega, et mul pole endiselt raha, mida üldse kanda.

Nii, et hoidke mulle pöialt, äkki saan jõuludeks mehele :)

Hambahaldjale peksa

 Kui oma arust teed kõike õigesti.... Lased lapsel kraanivett juua toidu kõrvale, mahlu ja limonaade põhimõtteliselt koju ei osta, sest oled näinud kunagi väikelast pruunide hambajuppidega ja ema imestust, et kas limonaadi ei võigi laps juua. Kui valid poest väikelapsele oma arust kalli ja kvaliteetse hambapasta ja odava laiatarbekauba poole üldse ei vaatagi. Kui käid lapsega järjepidevalt hambaarsti juures, vaatamata sellele, et midagi teha ei saa, aga natuke kontrollida saab, sest laps kardab nii hirmsasti.

Ja siis avastad jäävhammaste tulles, et lapsel on suure tõenäosusega fluoroos.

Fluoroos pidavat tulema joogiveest või hambapasta söömisest väiksena. Tundub, et ma olen absoluutselt kõike valesti teinud ja sellega rikkunud oma lapse ilusad hambad. Ma tahaks nutta natuke. Õigemini isegi palju. Õnneks sain hambaarsti juures ühe hea uudise ka, lastele on narkoosiga hambaravi tasuta. Järgmine kord üritame arsti juures hammastest röntgeni ära teha siis saab mõelda, mida ja kuidas edasi ja mis seal suus üldse toimub. Ilmselt tuleb üks narkoosilaks ikka kätte saada, mis sest et seegi pole väga kasulik.

Mul endal on suht korralikud hambad. Elus olen pidanud ainult väikseid auke parandama ja ühe juureravi üle elama. Ja mu lastel on häda häda otsa, selle peale kuluvast rahast rääkimata.

Tuleb vist hambahaldjalt kõik need mündid tagasi küsida, mis ta mu laste hammaste eest sai.

Uus trennihooaeg

Vastupidiselt kõikidele koroonapaksudele võtsin mina sel perioodil rahulikult kaalust alla. Ma isegi ei tea miks. Aga kontorisse tagasitulekuga hakkas kaalunumber taas ülespoole liikuma. No kõik need kommid ja küpsised ja sünnipäevakringlid.  

Võtsin paar nädalat hooaja alustamiseks aega ja eile siis lõpuks käisin põhiliselt eakamatele ja vigastustega sportlastele mõeldud kerelihaste trennis. Et rahulikult alustada. See on selline trenn, kus väga vaikselt ja rahulikult treenitakse suht kõiki kerelihaseid. Ei ole mingi jõutrenn. Üks väike hantlike ainult kasutamiseks. Reaalsus oli aga see, et poole trenni pealt tilkus mul higi ninaotsast ja täna on päris paljud kohad valusad. Sellest trennist?? 

Keerutasin end ükspäev peegli ees ja jäin kohe mõttesse. Millal ma viimati end oma kehas hästi tundsin? Millal ma endale viimati üldse meeldisin? Ei mäleta... Kuidas ma nii kellegile teisele üldse meeldida saaks? Ei saagi...

Tinderist vasta näppe

 Ma suhtlesin suht pikka aega ja tihedalt ühe tüübiga, kes algselt oli pärit Tinderist. Vahel juhtub, et esimesest lausest peale jutt ja arusaamine elust klapivad ja on jumala tore rääkida. Rääkida kellegile oma päevast ja lihtsatest asjadest ja kuulda samu asju vastu. Jagada häid lugusid, mis parajasti autosõidu ajal kuuled. Recordida tobedaid lauseid. Tunda heameelt, et keegi põleb vajadusest sulle kirjutada.

Ainus probleem oli see, et ta ei tahtnud oma pilti jagada. Olemasolevad noorepõlvepildid olid ulmeilusad. Täpselt minu tüüp, kõrged põsesarnad, suur kõrisõlm, sirge nina ja suht enesekindel ilme. Oeh ja kui ma siis lõpuks selle paarikuuvanuse pildi kätte sain, pidin pettumusest nutma hakkama ja ei suutnud tüübile ka ütlemata jätta, et "Ma ei saa aru, kuidas sul õnnestus oma noorpõlveilu niimoodi ära käkerdada?!"

Miks sa pead panema üles oma vanad pildid, ja kartma saata uusi pilte hirmust, et vestluspartner paneb tuhatnelja jooksu. Hirm oli muidugi õigustatud, sest kontrast oli niivõrd suur. Vastupidiselt mulle endale, kes ma panin üles sassis juustega ja meigita pildi, et jumala eest kellelgi ei tekiks mingit illusiooni minust.

Nüüd on nii, et ma tunnen temast puudust aga kahjuks tean, et sellest ei tule midagi välja. Ja endiselt piinlik on ka enda pärast, et ma selline pealiskaudne bitch olen, kuid koledat välimust ma endale maha ei müü. Lisaks kõigele sain Tinderist bani ka, nii et see etapp on nüüd lõppenud.