Kui vahetult enne jõule saabus teade, et mu nö isa on haiglas suremas, siis täna ma loodan, et see oleks olnud tõsi.
Nö. isa tähendab isikut, kellest ma ei tea üle 30 aasta kippu ega kõppu ja kes otsustas oma laste elust käsi pühkides välja astuda ja vaba ja lastetu mehena minema kõndida. Jääb siis nii, eks.
Aga ei. Saabub hetk, kui sul on justkui seaduse järgi kohustus selle võõra kodaniku eest hoolt kandma hakata. Siis kui on vaja inimene oma vastutusele võtta ja hooldekodu eest maksma hakata. Sest sind otsib üles nii kohalik omavalitsus kui ka politsei ja annavad teada, et nüüd on selline lugu.
Aga kui mind üldse ei huvita see lugu? Nii nagu mina pole huvitanud seda inimest? Siis võin mina kirjutada pika ja põhjaliku avalduse koos panga väljavõtetega ja taotleda, et kohalik omavalitsus hoolitseb selle inimese eest.
Ja ometi pesitseb kuskil südame taganurgas pisike süütunne sellepärast, et olen julm ja paha laps. Sest ema ja isa kontseptsioon kui selline tähendab ju, et nad peaksid oma lihasele lapsele korda minema. Kahjuks minule ei lähe korda. Las ma siis olen julm ja paha laps ja tabagu mind ükskõik mis karma. Minu südametunnistus on puhas ja mina pole oma nö isa pärast tema lahkumist tüüdanud või mingeid nõudmisi esitanud.
Tuleb nüüd siis see paberitöö ette võtta ja hakata tõestama, et mul pole põhjust võõra inimese eest hoolt kandma hakata. Vaatame, mis saab.
6 comments:
Pekki, mul mehel vist sama jama ees :( üle aastakümnete otsis üles- elab sotsiaalkorteris, elukaaslane haige, temal puusa-op ees. Iga jõul oleme käinud ja viinud suure kotitäie toitu-vabatahtlikult! Aga kui nüüd enne jõule helistas ja tahtis mingit rohtu siis käisin ostsin ja pimeduses uhasime 40km linnast välja ja tagasi :( mees ka nii vihastas lõpuks, et olgu see viimane kord- vallal on sotsiaaltöötaja ja las see toimetab
Minu loo ainus positiivne külg on see, et ega see nö isa ise polekski tulnud midagi küsima või nõudma. Aga kahjuks on ta nüüd dementne ja vajab eestkostet.
Neid isasid/nahhaale, kes aastakümnete pärast ise midagi nõudma tulevad, on kahjuks ka ja ma ise saaks ilmselt vihast infarkti, kui midagi sellist oleks juhtunud.
Ma ikka imestan, et sellised asjad päriselt nagu juhtuvadki.
Uskumatu.
Mäletan veel aega, kui mu tütreke oli väike ja mina töö kaotasin - läksin silmad maas paluma lapse isalt, et too aitaks mul lasteaia maksu maksta. Sain sõimata, et tahan tema perelt raha välja pressida ja üleüldse, kust tema peab teadma, et ma üldse selle raha lapsele kulutan? Naguinii läheb see raha minule aga mitte lapsele...
Seega ei saanud sentigi lapse kasvatamiseks. Saime kenasti kahekesi hakkama. Täna tütar Ülikoolid lõpetanud ja oma koha elus leidnud ning ka ise juba ema.
Kuid ees ootas "tore" üllatus, kui välja ilmus nn. "isa", kes nõuab tütrelt hooldekodu tasusid. Kuna lastel ju kohustus....
Las see "isa" kaebab kohtusse, niisama nõudmise peale mina ei maksaks.
Praeguseks on ka mitmeid selliseid kohtuotsuseid tehtud, kus "isadel" pole õigust midagi nõuda.
Mis sai?
Post a Comment