Orjatöö

 Kui ma palun oma väiksel lapsel enda järgi sööginõud ära koristada ja kraanikausi juurde tuua või lasen midagi muud koristada siis venib ta nägu väga pikaks ja ta teatab, et "Miks mina pean seda orjatööd tegema?!"

Esimest korda seda kuuldes olin tõsises hämmingus. Kust ta üldse võtab sellise lause? Kodus ei räägi orjatööst keegi. Ja teine küsimus on see, et kui tema seda va orjatööd teha ei taha, kes siis teeb? Kes teeb meil kodus orjatööd, ah? No ema loomulikult, kes muu. Vot nii on meie kodus selle orjatööga.

Lugesin just Indigoaalase juures, et suhete hoidmine on ka üks orjatöö, muudkui tunne huvi, hooli, helista, uuri ja küsi. Ma olen nii nõus sellega, kuigi see nõusolek liigitab mind suht kohe introvertide kategooriasse. Ma pigem ei tahaks introvert olla ja suure tõenäosusega enamus mu tuttavatest peab mind rohkem ekstraverdiks. Olen ka kiire kontaktilooja, kuulan inimesi huviga, salvestan infot, et sellega õigel hetkel välja tulla, leian pea alati igaühega teema, millest rääkida. Saan kõik oma jutud kiirkorras nende natuke pealiskaudsete kontaktide kaudu ära rääkida ja ventileerida. 

Aga kui ma koju lähen siis on mu suhtlemissoov otsas. Tahan vaikust ja rahu. Natuke nagu säraküünla moodi - võtan mingitel ajahetkedel ennast kokku, räägin, naeran, olen tore ja siis kui kui säde susinal lõpuni jõuab ja kustub, kustun mina ka ja lähen lukku kuni järgmise säraküünla süütamiseni. Mõni päev muide säraküünal ei süttigi. Sellest on päris hästi ka aru saada ja kõik käivad mureliku näoga küsimas, mis mul juhtunud on.

Õnneks on 40+ vanuses nii palju nutti, et paljud asjad siin elus ei lähe enam korda või ei tekita erilist emotsiooni. Tihtipeale on juba nähtud ja tehtud ja tead tulemust ette, pole vaja närvi minnagi. 
It is what it is...