Olen millegipärast alati arvanud, et olen suht viisakas inimene ja saan suhtlemisega alati hakkama.
Elu on kahjuks näidanud veits vastupidist ja olen endale saanud nii mõnegi inimese, kes minuga ei suhtle, teeb seda pika hambaga või peab hoopiski viha.
Täna vihastasin ennast pildituks ühe kolleegi peale. Tundub, et meil on vastastikune antipaatia ja suhtlus põhimõtteliselt ei suju üldse. Vaid ähvarduste, etteheidete ja oma õiguse tagaajamise abil. Mõttetu e-kirjavahetus, mis ei vii kuskile ja mille ajal oleks võinud palju targemate asjadega tegeleda. Minul tuju rikutud, mine või töölt ära, ausõna.
Siis on mul veel välja käia paar tülliminekut raha pärast. Üks kunagine sõbranna teatas, et olen inetu sisemaailmaga inimene, kui arvasin, et kõik peaksid võrdselt sünnipäevalapse kingitusse panustama. Naabrinaine pidas paremaks minuga enam mitte suhelda, kui pidasin ühisüritusest saadud enda kasumiosa liiga väikeseks.
Tuleb välja, et olen kange, inetu sisemaailmaga, järeleandmatu, rahaahne kiusupunn, kelle "personaalküsimust" peab kuskil juhatuses arutama. Veits enesehaletsust täis liialdus muidugi aga eks peab ise ka korra peeglisse vaatama ja mõtlema. Kas alati on õigus ja raha tähtsamad kui suhted? Võibolla oleks okei siin ja seal näiteks 4 eurost loobuda, et kõik oleksid rõõmsamad või siis veidi järele anda, kui see kedagi õnnelikumaks teeb?
2 comments:
Ega sa Pilvede all teksti ei kirjuta? Täna seal saadeti ka soove universumi poole teele. Kohe tulid oma soovidega meelde. Kui ma sind nüüd ei paljastanud, siis saad nad vähemalt plagiaadi sūūdistusega kohtusse kaevata. 10% tuleb mulle.
No stsenaariumite kirjutamine käiks mul selgelt üle jõu :)
Küll aga ootan õhinaga seda hetke, kui saan hakata kirjutama vaiet minu töökoha eetikakomisjonile ebavõrdse kohtlemise pärast. Vaat selliste asjade kirjutamine mulle meeldib. Ja vastupidiselt Universumile edastatavate soovidele toovad mu vaided tavaliselt ka reaalse positiivse tulemuse.
Post a Comment