07 January 2020

Üks vaba päev, palun?

Kas võiks üksainus päev mu elus mööduda selliselt, et ma ei mõtle tema peale? Et ma ei analüüsi juhtunut, ei looda ta tagasitulekut, ei mõtle, mida ta parasjagu teeb või kellega on, ei noomi ennast valesti  või halvasti käitumise eest, ei kurvasta lapse isataoleku pärast, ei meenuta endale kõike halba, ei meenuta endale kõike head. Üks päev, palun?

Lihtsalt üks tore ja mõttevaba päev vahelduseks sellele pidevale rmõtteringlusele mu peas?

Ja kas ma palun võiksin leida täpselt samasuguse mehe, ainult selle vahega, et ta armastaks mind kogu südamest? 

7 comments:

sitsidsatsidpatsid said...

Kunagi kindlasti. (Omast kogemusest, noh). Selle teise sooviga on kahtlasem.

Anonymous said...

Olles nüüd seda blogi lugenud pikki aastaid, ei näi sa oma mustritest sugugi vabanevat.

Vabanda mu otsekohesuse pärast, aga miks peaks keegi sind (südamest) armastama, kui sa ise end ei armasta? Seda powerwomanit, kellega kunagi ühes asutuses koos töötasin, ei kuma siit enam ammu.

Pidevalt on teemaks, et tuleks rikas prints valgel hobusel. Miks sa selliseid soove Universumile saadad? Neid pole ette nähtud täita nii nagu sina soovid. Leia endas kõigepealt rahu, enesekindlus ja positiivsus üles, siis hakkavad asjad juhtuma. Nii tööalaselt (=raha hulk taskus) kui eraelus (=armastus). Ainult Videvikus ja 50 halli varjundit raamatutes komistab nägus miljonär lihtsameelse neiu otsa ja armub südamest. Päriselu ju selline ei ole.

Ma ka ei leidnud Seda Õiget pikka aega, kuni tegin endale restardi. Kõik sõltub ju su oma mõttemaailmast. Kui sa kõike negatiivsena näed ja ootad hõbekandikul, siis pettumused võimendavad negatiivsust veelgi. Jäta need mustrid nüüd selja taha ometi ja lõpeta vanas rasvas vindumine.

40+ vanuses on suhteliselt naiivne loota, et iseendaga ei pea üldse töötama ja printsid ootavad rivis.

Soovin sulle ägedat plahvatuslikku armastust täis uut aastat. Kõik on su enda kätes, milline aasta tuleb

LegaalneBlond said...

Oh, kui hea kommentaar! Solvav küll, aga hea.

Powerwoman on umbes 10 aastat juba kadunud. Mustrite kohta nii palju, et kui ma siin oma blogis avalikult ja siiralt oma asjadest ja mõtetest ei kirjutaks, siis poleks neid ka näha ja keegi ei õiendaks. Eks sellepärast ongi hea kirjutada, et hiljem üle lugeda. Jah, ma ise loen ka tihti oma aastatepikkust vingu ja hala ja võrdlen seda ammuste aegadega. Jah, ma ei leia endas enam seda powerwomanit üles. Tuleb ima temata hakkama saada.

Mu viga on pigem see, et ma ei tahagi tegelt seda Õiget leida. Ma tahangi ainult unistada.

soodoma ja gomorra said...

Mina arvan, et mina mõistan sind. Ma arvan, et minust võiks ka täitsa vabalt sina saada, st tegelikult ma juba olengi.
Mitte midagi ei saa jõuga, stiilis, hakka, jäta, lõpeta ja lase vabaks, see peab lihtsalt välja kasvama, kui kasvab. ja kui ei kasva, siis ei kasva ja laske inimesel vabalt kurb olla. äkki just sellest on lõppkokkuvõttes "kasu".
et peabki tolle enesehaletsuse ja kurbuse sügavaimas ja (kott)pimedamas põhjas ära käima.

pigem siis juba nii.

Liis said...

Mina mõistan ka. Ja mitte hukka!
Ühtlasi kirjutan alla soodoma ja gomorra kommentaarile. Jõuga ei tule tõesti mitte midagi. Suure tahtejõuga võib ennast koomasse joosta lausa, saan omast käest öelda. A kas on vaja? :) Mina usun (pisut fatalistlikult, tõsi) sellesse, et iga asi on millekski hea ja kõik läheb just nii nagu minema peab. Ka otsus mitte otsust vastu võtta on ju otsus. Elu lõpul tagasi vaadates selgub ehk, miks nõnda läks. Ja samas kui tekib ühel päeval otsus, et tahaks midagi teisiti teha, oma söö-palveta-armasta retke või 'restarti' teha, siis see on ka okei. Kõik variandid on täiesti okei, parim oleks lihtsalt kunagi tagasi mõeldes see, et valdav emotsioon on "ma ei suuda uskuda, et ma seda tegin..." kui et "ma soovin, et ma oleks seda teinud...". Ma ütleks, et visaku see esimene kivi, kes ise on igas valdkonnas veatu (ja kas/miks selline inimene peaks tahtma teist kividega loopida?!) & alati on ju lihtsam teisi elama/lapsi kasvatama/kaalus alla võtma/you-name-it õpetada. :D

LegaalneBlond said...

Aitäh tüdrukud!

Ma põhimõtteliselt ei kuulagi üldse selliseid ebamääraseid loosungeid nagu "jäta seljataha" ja "lõpeta vindumine" :) Või "tööta enda kallal" ja "leia endas rahu"

Küll aga pean möönma, et see anonüümne kommentaar vajutas mingile nupule mu sees ja pani kõigepealt vihastama ja siis mõtlema.

Nii, et midagi head selles kommentaaris oli. Peale nõmeda irina :D

Kaur said...

Suhtenõu ma anda ei oska, aga ütlen vaid, et jube tore on lugeda. (Kogemata sattusin su blogi peale, püsilugeja ei ole.)

Edu uueks aastaks...!
Misiganes vormis elu seda sulle siis saata otsutab :)