Mees kirjutas, et jääb 10 minutit hiljaks. Ma kirjutasin vastu, et mina küll ootama ei jää...
Mul läksid kõik punased tulukesed peas põlema ja meenusid kõikvõimalikud kellaajalised ülelaskmised minevikust. Mõtlesin, et ma päriselt ka ei kavatse enam niimoodi oodata, eriti veel esimesel kohtumisel, kus minu nägemuses peaks pool tundi varem kohal olema.
Ühesõnaga ma kõndisin täpselt minut aega kokkulepitud kohtumisajast hiljem minema. Kuna ma aga olin äärelinnas, siis pidin suvalises suunas kõndimise ajal mõtlema välja, kuidas koju saada. Taksoga, trolliga, jala? Kõrgete kontsadega?
Kõndisin ja äkki nägin enda ees ootamas autot, kust hüppas mees välja ja tormas mind vabanduste saatel embama. Ma ei saa salata, et midagi sellist ma tegelikult ka ootasin ja kui seda poleks juhtunud, oleks ma täielikus südamerahus koju kõndinud, sest kui mees selliseid tegusid ei tee, pole tal minu silmis väärtust.
Aga ma tunnen, et ei ole veel valmis kohtamisteks...
No comments:
Post a Comment