Ta istub veidi blaseerunult oma kontoritoolil, tema käel on Rolex ja ta lõhnab Tom Fordi uusima lõhnaõli järgi. Kuigi temas puudub igasugune macholikkuse alge, kaldudes välimuselt pigem nohiku tüüpi, on ta ometigi arusaamatult seksikas. Ma ei suuda sõrme peale panna sellele, millest see seksikus tuleneb. Enesekindlusest? Oma väärtuse teadmisest? Tarkusest? Intelligentsusest? Mulle sobivast huumorimeelest? Lihtsalt keemiast?
Ooo, see keemia. Ta tuli mu laua juurde ja palus mul oma kätt ja sellele pihustatud lõhnaõli nuusutada. Ma keeldusin mitu korda, seni kuni ei suutnud enam keelduda. Hea lõhn oli. Ja tekitas nii palju mõtteid, mida ma selle mehega teha tahaksin.
See romaan on ilma alguse ja lõputa. Selles on ainult iga päev kestev pingehetk, millele ei teki kunagi mingit lahendust. Seda on näha ja see särtsub. Las ta olla nii... sest see paneb mind natuke rohkem elama.
No comments:
Post a Comment