Suvel saab igasugustest portaalidest lugeda hädakisa, et "elan uhkes majas, mul on aed, kõik sulelised ja karvased tulevad sööma ja grillima, ei taha!
Mõni vihjab, et vaat talvel olete teretulnud siis kui igav on. Teine teatab, et talle ei meeldi end ise külla kutsunud ja peale pressinud inimesed. Kolmas soovitab, et kuulge, uhked maja- ja aiaomanikud, pange nad tööle! Las rohivad või midagi.
Ma ei tea, ma olen siis vist veidi imelik. Mulle hirmsasti meeldivad inimesed, kes küsivad, et ou kuule, mis teed, tuleme külla? See võtab minult hiiglasuure kohustuse ära näiteks koristada ja süüa vaaritada. Ütlengi ausalt, et supervärk, astu läbi, mul pole süüa ja toad on kahh koristamata. Ise hüppan kiirelt poest läbi enne kojujõudmist, võtan mingeid ahjupandavaid, sügavkülmutatuid pirukaid või miskit puuvilja ja kepsan rõõmsalt koju külla tuleva sõbraga kvaliteetaega veetma. Või keerame kärmelt miski salati koos kokates kokku ja naudime seda.
Isegi nii võib lausa juhtuda, et luban oma sõbra oma väärtuslikule 1m x 1m murulapile ja grillimagi, kui ta midagi kaasa toonud on.
Mul ei ole sõpru, kelle küllatulekut ma ei oota. Ma julgen rahulikult väita, et ükskõik millistest minu sõpradest mulle helistab ja tahab külla tulla, ta on alati oodatud. Isegi kui ma olen parasjagu kuskil masendushoo põhjas, võtan ma end kokku ja rõõmustan, sest on tore, kui sul on inimesi, kes kutsuvad end ise külla :) Vahel (loe: üsna tihti) mul pole jaksu ega tahtmist inimestega suhelda, siis on on hiiglama tore, kui sulle lihtsalt helistatakse ja tullakse külla.
Milleks mulle suur söögilaud ja rohetav aialapike, kui ma seal istuks üksi ja erakuna?
4 comments:
Sa oled nii tore:) Mina kipun see olema, kes ei luba külla, sest koristamata on ja ma tunnen, et kui mul pole võluda mingeid ulmesalateid-pirukaid-ahjuroogasid ja 2 päeva ettevalmistusi nõudnud toorjuustutorte lauale (mis muidugi on puhta laudlina ja vaasiga milles värskelt metsast korjatud põllulilled) siis ma olen feil (pere)naine. Mis siis et ma mõistusega saan aru, et tegelt sõbrantsile sobiks tass kohvi ja kapi tagumisest otsast välja kaevatud hiljaaegu aegunud šokolaaditahvel kah vabalt ja ta ei mõistaks mind hukka ega mõtleks selle peale teist kordagi, et krt see seal nurgas vist on kassi- ja koerakarvadest ning tolmust kokku rullunud pallike. Aga ma ise... ja mu endale seatud võimatud standardid.
Sa oled ühesõnaga, jah, nii tore. Ma tahaks osata olla nõnda. Kohe väga-väga!
Ah, no mis mina nüüd tore :)
Pigem on sõbrad toredad ja ei lase end minu veidrustest ja masendushoogudest häirida.
Ja niimoodi kaalutlusmeetodit kasutades: kvaliteetaeg hea sõbraga kaalub kindlasti üles kõik tolmurullid ja iseendale püstitatud külaskäigu standardid :) Vähemalt selle järelduseni ma olen küll jõudnud.
Mulle tundub, et need 2 näidet ei ole päris samast ooperist. Sõbrad on enamiku inimeste juurde oodatud kuna tüli nad (minu sõbrad vähemalt) üldiselt ei tee ja aitavad mõnusalt aega veeta. Häda tekib pigem siis kui sinu mõnusa maamajapidamise avastavad erinevad linnakorteris elavad "sugulased", kes on sügavalt veendunud, et maainimeste asi ongi linnarahvast võõrustada ja nende järelt kasida. Endal on lähinädalatest näide, kus sooviti meile maale grillima tulla. Ütlesime, et grill on vaba ja sütt leidub seega tulge ja grillige. Paraku selline korraldus külalistele ei sobinud, selgus, et "me grillime" tähendas seda, et hoopis meie pere asi on grill kuumaks ajada, liha valmis grillida, laud katta, salat valmistada ja hiljem koristada ning nende "grillimine" seisnes selles, et poest toodi karbike lihaga.
Enda sõbrad majutan ma kasvõi oma voodisse kui muud pinda pole aga see seltskond, kes hakkab oma tingumusi esitama, vingub toa ja voodi üle ning lihtsalt tüli ja jama tekitab, vot need küll meil tõesti oodatud pole.
Just see minus imestust tekitabki, et kui need helistajad-grillijad pole sinu sõbrad, mismõttes nad siis end külla kutsuvad?
Ehk et, et mulle ei helista keegi, kelle küllatuleku üle mul hea meel poleks. Ilmselt on mul siis ilgelt vedanud :)
Post a Comment