24 April 2012

Hall ja igav hommik. Võtan töö juures köögis haigutades kohvi ja vaatan aknast välja. Maja ees seisab töömeeste buss, küljeuks lahti. Ukse peal aga kõõlub töömees, kes sikutab endale jalga punaseid tunkesid. Nurga tagant läheneb teine töömees ja istub bussirooli. Ukse peal ukerdaja teda ei näe. Ma tunnen kuidas ma elavnen ja adrenaliin hakkab voolama. Ootan põnevusega. Roolisolija paneb bussi käima, tagatuled lähevad põlema, klaasipuhastajad hakkavad tööle. Ootan pineva põnevusega. Kas hakkab sõitma nii, et küljeuks on lahti, ja tööpükstes mees kukub lihtsalt autost välja, tehes kohutavaid uperpalle ja jäädes seejärel märjale asfaldile lebama...Oleks veidigi põnevust selles hallis hommikus. Aga ei. Püksid jalas, astub töömees furgoonist välja, tõmbab ukse kinni ja kobib salongi kõrvalistmele. Buss lahkub. Eesriie sulgub. Ja kõik on sama igav ja hall nagu ennengi.

4 comments:

Anonymous said...

Loo alguses sikutas tunkesid jalga, lõpus juba pükse. Kummad ta siis lõppeks jalga sai või võttis nad mõlemad ära?
Tristan

LegaalneBlond said...

Tunkepükstest oled kuulnud midagi?

soodoma ja gomorra said...

Iga kord, kui ma loen Tristan, lööb mul silme ette Brad Pitt ja "Sügislegendid".

Anonymous said...

Olen ikka kuulnud tunkepükstest aga see pole hetkel relevantne kuna sa räägid esmalt tunkedest, pärast pükstest aga mõtled hoopis vist tunkepükstele?

Tristan, kes sai oma nime hoopis kummalisemas kohas kummalisel viisil sissekande autori poolt :)