16 February 2011

Ma vajaks praegu totaalselt üliõnnelike inimeste seltskonda. Kellel on kõik hästi, elu lill ja naeratus näol. Kellel kõik sujub, midagi ei äpardu ja suhted on ka kõik üliarmsad ja ilusad ja toetavad jne. jne.

Ma tahan näha kõrvalt, kuidas selline elu käib. Ma tahan neid vaikselt jälgida diivaninurgast. Ma tahan uskuda, et selline elu on olemas ja mingi valemiga on võimalik sinna jõuda. Vajan kinnitust, et elul on mõtet ja rabelemisel on mõtet.

5 comments:

Katariina said...

Mul on õnn (või õnnetus) selliste inimestega kokku puutuda.
Ütleks, et asjad, mis oma elus nje tak on, paistavad seeläbi veelgi ..khm... pompöössemad.

mama de montagne said...

Mul on ka vist paar tuttavat sellist. Aga ma vaatan ja olen väiklane ja tunnen kadedust. Ma ei ole kindel, kas see on õiglane (minu kadedus nende suhtes või nende elu nagu hernes minu suhtes). Aga teha midagi ei saa ja nad on olemas.
Aga samas mu oma elul ei ole oluliselt midagi viga. Äkki ma peaks kirjutama, mis mul kõik hästi on?
Mis sul hästi on? Äkki on palju asju tegelt hästi :)

Löömb said...

nüüd sa ajad küll jama:)

LegaalneBlond said...

Heh jah, siis kui järjekordne masendushoog üle läheb või päike paistab siis vaatan ise ka mida kuradit ma siia kokku olen kirjutanud :)

Ikka on head ka. ausalt.

Lemmikbeib said...

Kullake, ikka on selline elu olemas. Ja tegelikult oled sa ju näinud, kuidas sellise eluni jõudmine käib ja usu mind, kunagi tuleb ka sinu jaoks päike pilve tagant välja. Mina tean ;)