Peast soe

Einoh, ma ei saa teisiti, kui pean südamelt ära ütlema, et olen nüüd mõnda aega peast soe. Täitsa soe. Ei, ei jäänd liiga kauaks kevadpäikese kätte. Haige ka ei ole. Vastupidiselt Ljolikule, kes õige mehe kombel oli väikese palaviku kätte lausa suremas. Kuid siiski suutis ühe käeviipega raputada elavhõbedatermomeetri täitsa algusesse. Mul on siuke imeline kraadiklaas, mida alla lüües võib enda õlga vigastada. Aga Ljolik, minu kangelane, sai hakkama. Lubasin talle, et kirjutan sellest ja siis ta saab kuulsaks. Kohe 10 korda kuulsamaks. Kohe nii kuulsaks, et ta ei saa majast enam väljudagi, ilma et paparatsod teda ei pildistaks.

Ma ju hoiatasin, et olen peast soe. A te ärge pange seda tähele. Lihtsalt arvestage :)

Tegelt ma tahtsin hoopis sellest kirjutada, et sel kaunil kellakeeramisejärgsel pühapäevahommikul õnnestus ühtedel vahvatel inimestel mind unesoojast välja meelitada. Tittede sünnipäevale. See oli selline lahe pidu, kus ma sain kirja ühe olulise saavutuse ja tegin ühe tähtsa avastuse. Saavutus oli batuuditrikk püsti-põlvili-istuli-püsti, enne mille sooritamist ajasin tited batuudilt laiali, ja avastus oli naisteajakiri „Lilit“, mille kättevõtmisel esitasin põlglik-retoorilise küsimuse „Kellele siukest jama vaja on?“ ning pidin paar minutit hiljem oma sõnu sööma. Hea jama oli. Suisa nii hea, et ma ostsin endale poest värske „Liliti“ ja leidsin sealt huvitava artikli feministidest. sh Andrea Dvorkinist, kes, andke andeks mu otsekohesust, oli kole kui öö. Ja nüüd tuleb minu pühapäeva suurim avastus – Andrea Dvorkin oli abielus 2 korda!! Ja mina mõtlesin, et mina olen kole…

"Oh ei mu sõber, Su sõnad on hämarad, ma ei suuda mõista neid."

Mäletate, soe.

Maasikamusid

Ei ole olemas läägemat ja kulunumat fantaasiat kui „maasikad ja vahukoor“. Teine sama levinud on „jääkuubikuga mööda selga“.

A mis krdi imekombel nad siiski mõjuvad?

Saladus peitub inimeses. Õigemini mehes. Üle õigete huulte tulnud jutt maasikatest ja vahukoorest ja jääkuubikutest toob näole tobeõndsa naeratuse. Veel järgmisel päevalgi. Kui vana ma olen? Õnneks mitte veel liiga vana rõõmustamaks väikeste armsate tobeduste üle.

Если в сердце живет любовь - Анне Вески

Beebubuum

Mind ümbritsevad viimasel ajal beebud või beebuootel naised. Tööl meie korrusel on viiest naisest kolm beebuootel. Kõik, kes meie korrusele satuvad, vaatavad minu kõhtu ka ja seejärel küsivalt mulle otsa. „Menopaus,“ vastan ma silmagi pilgutamata. Rohkem küsimusi tavaliselt ei tule. Paar töökaaslast on beebudega kodus ja käivad neid uhkelt näitamas. Jõlearmsad on.

Pisikeses puulinnas Tartus nägin ma kahte täitsa kobedat beebut. Üht sain isegi katsuda. Teist aint autoaknast imetella. Väiksed beebud on ikka nii nummid. Mul on kahel tuttaval veel beebud, keda hiljuti külastasin. Sellised heleroosad ja piimalõhnalised. Tore on neid süles hoida. Muidugi kuni selle hetkeni kui nad näo krimpsu tõmbavad ja haledalt nutma pistavad. Üks beebu just paar päeva tagasi röökis mu juures, kui ta esikupõrandale istuma pandi. Kui ta endale sülle vinnasin, läks ta ilme palju rõõmsamaks.

Vahel ma mõtlen, et ma tahaks ka beebut. Ja siis tahaks kindlasti ka lapsehoidjat, lutipudelisoojendajat, kõige kallimat vankrit ja maja oma aiaga. Siis võiks täitsa mõelda kohe.

Ahjah, meest on kah vist vaja.

Anne Veski on tegija!

Ma käisin Anne Veski juubelikontserdil…
Saate, aru ma käisin Anne Veski kontserdil! Ja kuna youtube tropib mind millegipärast juba kaks päeva siis ma panen ühe hästi ilusa loo siia lingina.

Ma käisin Anne Veski kontserdil. Annel oli kolm erinevat esinemiskostüümi. Anne on üks ütlemata võimas staar. Ja kui ma veel avastasin, et ta on Dima Bilaniga koos laulnud siis ma olen lihtsalt müüdud…

Ma ei tea Eestis teist nii tegijat lauljat kui Anne Veski. Ja mina käisin Anne Veski kontserdil. Ja kui hästi läheb siis te näete mind peatselt ilmuval kontserdi dvd-l.

Sarjast: imelikud inimesed...

„Ära tõmble, kole inimene“ oleksin ma öelnud, kui mul oleks aega olnud. Sellele kiilaspäisele, keskealisele, kuunäoga mehele suure auto roolis, kes hoolega grimasse tehes sõrme meelekohta keerutas nagu mingi faking 3. klassi õpilane.
„Tead sa ka, et sa sõitsid samamoodi parklas keset teed nagu mina ja kuna sina tulid suunast, mis peab minu läbi laskma, siis ära vehi oma ülajäsemetega. Ole parem õnnelik, et ma millimeeter enne sinu masendavat keskpärast autot jää peal pidama sain.“

Ausõna ma ei saa aru, kuidas tuleb täiskasvanud mehele esimese reaktsioonina pähe ohtlikus olukorras sõrme meelekohal keerutada? Minu teada ei peaks arengupeetusega tüüpidele juhilube üldse antama? Sest igasugusest normaalsest ja mõistuspärasest täiskasvanulikust käitumisest on sedalaadi žest nagu väga kaugel.

Kevad südames

Panen vahelduseks kirja hetke, kui ma olen kahe masendushoo vahel lihtsalt jumala õnnelik. Neid lugusid on blogis väheks jäänud. Vast seetõttu, et sellistel hetkedel mul pole erilist inspiratsiooni kirjutada. Peamiselt elan kirjutamisega masendust ja meeleheidet välja.

Kuidagi mage tundub kirjutada sellest, kuidas ma kohe hommikul ärgates end superhästi tunne. Kuidas ma naudin kõiki päeva jooksul toimuvaid pisiseikasid, mis õhtuks annavad kokku rõõmust ohkamapaneva päeva. Kuidas mu tehtud pühadekook suurepäraselt välja kukkus, kuidas päike paistis, kuidas mu ilus punane jope mulle selga istus. No kes see viitsib siukest ila lugeda, ahh? :)

Jahh, suure tõenäosusega on praeguse roosamanna põhjus keegi 20-ndates audiomanik. A mis siis. Minu käpikutes on praegu päike.