Sinu pank aitab sind alati

Pank: Tere, millega saan ma Teile abiks olla?

Mina: Tere, kuidas on võimalik, et reede 05.04 hommikupoole tehtud makse jõudis teise panka kohale alles õhtul pärast pool 6?

Selline kiirus ei ole aktsepteeritav.

Pank: Reedel esines pankadevahelises maksetesüsteemis tehnilisi rikkeid, seetõttu ka maksed hilinesid.

Mina: 
Kahjuks ei mäleta, et oleks selliseid hoiatusi makse tegemisel märganud

Aga aitäh selle selgituse eest.

Pank: Selliseid hoiatusi ei olnudki üleval.

Mu töökaaslased juba naeravad mu üle. Alatasa lendab mu raha kuskil kahe panga vahel (kodulaen ühes pangas, normaalne internetipank teises pangas). See oli nüüd üks lennurekord. 

Sarjast: vastikuid kolleege

Teate töö juurest sellist tüüpi, kes saadab sulle mingi tööülesande ja kui sa seda minutipealt täitnud ei ole, siis saadab libedast viisakusest nõretava kirja su otsesele juhile ja lisaks veel juhi juhile "palvega" see tööülesanne täita.

Jeesus kuidas ma ei salli selliseid tüüpe. No kuidas saab sihuke tropp olla? Lisaks ma juba tegelesin asjaga, tegin ettevalmistusi. A nüüd mul pole enam mingit tuju seda teha. Ja järgmisi ülesandeid ka mitte. Ma arvan, et ta ei saanud hästi aru, kellega tal tegemist on ja mina vaenlasena pole eriti mugav variant töö juures. Nüüd venitan veelgi meelega mõnda aega selle mõttetu tööülesandega.

Ja otsin uusi töökohti ka. Et oleks suur palk ja normaalsed inimesed.

Ma ei kannata oma keskpärasust

Mul on tunne, et ma ei saa enam oma elus milleski paremaks. Et ma jäängi sellele tasemele, kuhu ma tänaseks jõudnud olen. Oi kuidas see ärritab mind!

Ma ju tahaksin nii füüsilises kui vaimses pooles veel mingeid tippe saavutada aga ma ei usu selle võimalikkusesse. Nagu mingi lagi oleks ees, millest edasi enam ei saa. Kas see ongi keskeakriis?

Poleks pidanud ka lugema Perekooli, kus oli pikk palgaarutelu ja jutt sellest, kuidas 2 tuhhi bruttos on Tallinnas täiesti tavapärane palk, mille on kõik juba vähegi normaalsed töötajad saavutanud. No mina igatahes kahjuks pole. Sissetuleku sinna kanti küll aga palka mitte. Luuser.

Mind tohutult ärritab, et mul on tööl palju asju teha aga see ei tule lihtsalt ja kergelt. Et ma ei oska õiges kohas initsiatiivi haarata, julgem olla, väärt lahendusi leiutada, midagi suurt ja uhket ära teha, mis vääriks aumärki, preemiat või edutamist.

Ma tahaksin oma internetipoele palju suuremat hoogu sisse lükata ja mind ajab tohutult närvi, et ma pole umbes kolme aasta jooksul suutnud mingit sellist nüanssi leida, mis mu poe popiks teeks või viraalseks muudaks. Ma tahaks teha mingeid geniaalseid tootefotosid või olla lihtsalt nutikam. Aga ei. Kõik on lihtsalt niivõrd keskpärane.

Ja oma kehakaalult olen ka lihtsalt keskpärane tünder ning see kaal ei liigu grammivõrdki sinnapoole, kuhu ma tahan. Nii umbes 20 kg allapoole.

Pffffffff. Laske mul särada

Häbi, häbi, püksis käbi

Ammusest ajast on  mulle mingilt koolituselt-seminarilt jäänud meelde info, et häbi on üks kõige raskemalt talutavam emotsioon/tunne inimese jaoks. Seepärast üritatakse pea alati selle emotsiooni eest kuidagi põgeneda, või seda varjata viha, agressiivsuse või mõne muu emotsiooniga.

Minu magistritööle esitati tõsine plagiaadisüüdistus ainuüksi sellepärast, et mul oli paaris kohas viitamata jäänud. Samas allikas oli kasutatud kirjanduses olemas ja teistes kohtades korrektselt viidatud ka. Ja minulgi oli tunne nagu ma oleks millegagi vahele jäänud ja häbigi sellepärast, mis sundis mind end valjuhäälselt õigustama. Õnneks asi lahenes positiivselt, ja eksimust loeti väheoluliseks. Rainer Vakra nahas olles ma vist põgeneks nagu Veerpaludki välismaale.

Muidugi olen minagi elus asju teinud, mille pärast praegu on häbi ja ma loodan südamest, et need kuskilt välja ei uju. Hiljuti just selgus, et mu oma ema on nooruses igasuguste häbitegudega hakkama saanud ja ausõna, mulle kui lapsele pole sellist informatsiooni küll vaja. Siis hakkasingi mõtlema, et "mina küll selliseid asju ei tee" aga siis panin selle nö patuta inimese poolt visatava kivi maha tagasi. Eks ikka olen üht koma teist teinud, mida laste ees näiteks arutada ei sooviks. Ja meenutadagi ei sooviks.

Ja sellise suure häbi tundmist ma ei elaks raudkindlalt üle. Mistõttu on lihtsam asju mitte teha, mitte varastada, mitte susserdada, mitte petta. Väikeseid hädavalesid tuleb mul ikka ette aga olen lahendanud sellest tuleneva süümepiina nii, et kui ühes kohas valetan siis teises kohas räägin ausalt ära, et pidin natuke valetama. Pole just kõige eetilisem konstruktsioon, seega üritan peamiselt valetamist vältida. Ja noh kui juba üles tunnistamiseks läks siis olen ka iseteeninduskassas Luunja kurki Hispaania kurgi hinnaga kaalunud.

Vaikelu

Mu blogist jääb nüüd küll mulje, et 40+ vanuses ei toimu kohe üldse miskit. 

Vaatasin just oma kapi peal jõuludest saadik seisvat Ripasso veini pudelit ja mõtlesin, et nii mõnigi postitus blogisse on sündinud koos klaasikese või kahe veiniga, kuid nüüd ei raatsi täispudelit selle poole klaasi pärast lahti teha ja rohkem juua väga ei tahaks. Kaevasin veits külmkapis aga ka seal polnud mingit sellist alkoholi, mida juua saaks. Üks prosecco on aga see ka ei isutanud rohkem kui pool klaasi. Nii et kui mina peaks kunagi minema Lätist endale alkotagavarasid soetama, siis ma tooks sealt endale paar kasti neid 20 cl vahuveine või proseccosid. Siis ei läheks täispudel raisku. Oleks täpselt paras kogus mekutamiseks. Näed, sellised mured on 40+ naisterahval kaunil laupäeva õhtul.

Ah, metsa, praegu läksin ja tegin ikka selle prosecco lahti, ma olen seda väärt :) Isegi siis kui ma seda aint ühe klaasi joon. Rohkem eriti ei võigi võtta, sest homme vaja õigel ajal värske peaga ärgata, et saaks üle pika aja kodu korda teha ja natuke hobiga tegeleda seni, kuni päevavalgust on. Käisin vahepeal reisil, ema-tütre kvaliteetaega veetmas päikeselistel paradiisisaartel. Oled kaks nädalavahetust kodust ära ja kohe on siin kaos, tolmurullid jooksid hõisates ukse peale vastu. 

Arva ära, kes valas endale just teise klaasitäie proseccot ja tegi kaks kirde saia merevaiguga? Vaat selline ongi see laupäevaõhtune natüürmort 40+ stiilis. Poisid juba magavad üleval, lõpetan ka varsti oma klaasi ja "Same Kind of Different as Me" filmi vaatamise. Homme seisab ees suurem pesupesemine ja avaldasin just täna arvamust, et üks kuivati kuluks meile ära nende pesurestidega sehkendamise asemel. Aga kuna tulumaksu tagastuse konkursis osalevad ka uus telekas ja esikukapp siis ilmselgelt jääb minu kuivatisoov tähtsusejärjekorras viimaseks, sest keegi teine meil siin pesu kuivatamise ja triikimisega ei tegele peale minu.

Ja lõpetuseks üks reisipilt lihtsalt kadeduse tekitamiseks :)

Nach Berlin

Kuna Easyjet müüs eelmine aasta ulmeodavalt (30 EUR edasi-tagasi) lennupileteid Berliini siis praegu väisab vist pool Eestit seda suurlinna, veetes mõnusat pikka nädalavahetust saksa moodi.
Vähemalt meie lennuki 30 rida olid puupüsti eestlasi täis, 6 inimest reas. Tegelt ma veits liialdan ka, sest osad olid ikka välismaalased.

Igatahes otsustasin ka võimalusest kinni haarata, sest on vähe lennupileteid, mis viiksid 2 täiskasvanut ja 1 lapse 100 EUR eest suurde väljamaa linna ning tagasi ka. Selle hinna eest ei saa Eestis head hotellitubagi.

Easyjeti lennukid on nagu trammid. Ootad õues, millal lennuk tuleb, laseb rahva välja ja siis saad sina pea kohe peale minna. Kuna pilet tõesti maksis 30 Euri siis mul ei ole mitte midagi kobiseda. Lennuk tuli, väljus õigeaegselt ja istumiskoht oli olemas. Lennuaeg 1,30h.

Lennuk maandus Schönefeldi lennujaamas, kust läks linna rong numbriga S9. Kui google maps poleks villast visanud, siis me oleks ka õiges peatuses maha läinud. Õnneks sõitsime ainult ühe peatuse võrra kaugemale ja tulime sealt meeldival jalutuskäigul Alexanderplatzile tagasi. Minnes olid kotid õnneks suht tühjad, ei pidanud ägades hotellini tassima. Lennuk jõuab Berliini päris normaalsel õhtusel ajal, nii et jõudsime kotid hotelli ära viia ja esimesed poeskäigudki ja õhtusöögi teha.

Hotelli valisin ikka oma pool aastat :) Tegelikult panin juunis valiku hotelle Booking. comi kaudu kinni ja siis hakkasin uurima ja vaatama, mis ja kuidas. Pärast lõputuid voore jäi sõelale H2 Hotel Alexanderplatzi juures.  Kriteeriumid olid hind, välimus, mugavus ja hommikusöök hinna sees. Julgen öelda, et jäin kõigega rahule. Hotell oli korralik, 8. korrusel asuv tuba paraja suurusega, lapse lisavoodi anti tasuta, wifi levis ilusti, ainult telekas oleks võinud suurem olla. Vannituba oli mõnusalt avar. Hommikusöögi kohta ei saa ka midagi halba öelda. Kuigi kummalise väimusega munaputru ja lihapalle ei julgenud proovida siis võileibu, kukleid, jogurtit, krõbuskeid, puuvilju ja mahla võis tarbida nõrkemiseni. Kohvi oli samuti aus.

Meie hommikud algasidki tavaliselt kaua magamisega ja kaua söömisega ning suurt enne 12 päeval välja ei jõudnudki. Esimesel päeval ehk reedel oli mul vaja üks tööasi ära teha, posid mängisid ja pikutasid seni toas. Pärastlõunal läksime shoppama ja lähiümbrust uurima. Laupäeval otsisime pisut kultuuri üles, vaatasime Brandenburgi väravad ja seal läheduses asuvad vaatamisväärsused üle. Ja jalutasime tagasi Alexanderplatzi poole, hüpates läbi ka teletornist. Teletorni külastuseks soovitav piisavalt aega varuda, seal on piletiostmise-, sissesaamise, liftiootamise- ja väljapääsemisejärjekorrad. Õnneks oli lähedal Vapiano, sai end pärast pasta ja kummikommidega turgutada. Õhtul jõudsin mina veel Primarki läbi kammida ja hiljem olime kuni kinnipanekuni toidupoes, et kõik vajalik magusakraam külakostiks ära osta. Pühapäeval on ju teadupärast kõik poed kinni Saksamaal.
Mistõttu plaanisimegi veeta pühapäevase päeva kuni lennukini Berliini Legoland Discovery Centres, kus laps sai mängida hullumiseni legodega ja kukkus pärast sealt väljumist väsimusest lihtsalt kokku. Tegelt oli tore seal endalgi. V.a see seik, et olime kogu oma pagasiga ja kohver ei mahtunud ühtegi turvakappi ja nii pidi seda mööda legolandi järgi vedama. Kui oleks kuskile unustanud või seisma jätnud, oleks meile kaks korda helistatud ja seejärel keskus evakueeritud. Nii vähemalt rääkis kassaneiu. Seega hoidsin kohvrit ilusti enda ligi kõik see aeg.

Terve reisi aja olin mina see, kes guugeldas, luges kaarti, otsis transporti jne. Seega arvestasin varakult ka lennukilemineku aja välja ja hakkasin parajal hetkel kamandama. Õnneks! Sest lennujaama viiv rong viskas rahva poole pealt maha, tuli järgmine, mis sõitis ühe peatuse ja viskas taas rahva maja ning siis tuli kolmas, mis lõpuks meid kohale viis. Haarasime veel teel lennujaama poole kiire currywursti ja oligi juba tramm-lennukile minek.

Lootsin easyjetil ühe sooja ampsu ära süüa ja olin lausa nõus eurosid tuulutama. Sain isegi tellida selle kui siis tuli stjuardess ja pakkus minu tellitud soolase söögi asemel moosiga croissanti, kuna kõik muu olla juba ära söödud. Oh seda pettumust.

Kokkuvõttes oli mõnus nädalavahetusereis ja kõik sujus nii normaalselt, et võiks lausa puhkuseks pidada :)

Tädipower

Ma enam ei mäleta, kust see teema läbi käis, et millal saab naisest tädi ja kas see on hea või halb, kui tädistutakse... Aga sellest ajast ilustab mu töölauda neoonroheline post-it paber sõnadega - tädipower ja kuklakühm. Kirjutasin selle endale üles, et ei läheks meelest.

Vaatan igal hommikul ja õhtul hoolega peeglist oma profiili, et kas mul pole hakanud tekkima seda hirmsat kühmu selja ülaosas. Mul on seletamatu hirm selle kühmu ees. Siiani tundub nagu poleks veel. Kael ja õlad on küll kanged ja valusad ning  korraliku polstri olen ka endale kerele kogunud. Aga kuklakühmu veel ei ole. Veel...

Elu esimese kortsudevastase silmakreemi juba soetasin. Samuti hüaluroonhappe ja ühe kiidetud Missha seerumi. On lootust, et vähemalt nägu säilitab mingigi sileduse. Ja keegi ei märkagi seda kühmu siis kui see tuleb. Või siis on variant, et rong on täiega läinud ja mul pole enam mingit vajadust muretseda oma välimuse pärast, vaid võin rahuliku südamega tädistuda, kühmustuda, polsterduda, kõverasse vajuda ja pruuni villakangasse mähkuda.

Anu Saagim ütles ühel hommikul Kanal2 hommikusaates, et naise parim aeg on 40-50ndates, juhul kui tal on olnud vanem rikas mees, kes on ära surnud.