"Väike laps sinu sees on kurb."

Seda ütles mulle üks terapeut. Ma lasin selle kõrvust mööda. Siuke veits klišee lause ju. Aga ma kirjutasin selle üles. Muude asjade hulgas, mis mulle räägiti. Täna tuli äkki meelde, kui nägin märkmiku vahel seda paberilehte.

Ma kustutan/peidan järjepidevalt oma FB voost uudiseid, jutte, pilte, videosid, mis kujutavad väikesi lapsi, sest mul lihtsalt tuleb iga kord pisar kurku, kui ma neid näen. Isegi siis, kui need lood on rõõmsad ja õnnelikud või naljakad. Siis ka tuleb. Ma nägin äkki seost.

Ma ei tea täpselt, miks see väike laps minu sees kurb on. Eks ma veidi kardan ka seda välja uurida, kesse ikka tahab mingeid vanu haavu lahti kiskuda. Üks variant on - vanemate lahutus ja isa äraminek, aga AUSÕNA, ma ei soovi sellega tegeleda. No näed, tuligi välja.... Aga ikkagi ei taha tegeleda.

See oli küll nüüd üks väike teraapiline kirjutis.

Kõik teemad korraga, et ei oleks pikka jauramist

• Auto all käis miski kõva pauk. Midagi välja ei voolanud ja kõik nagu toimib. Ei tea kaua?
• Käekoti sang läks katki. Teise kotti ei mahu asjad ära.
• Mingi täiesti mõttetu BMW omanik arvas, et ta võib sõita ja ülbitseda ühekorraga. Mina nii ei arvanud, isegi siis kui ta tatti pritsides selgitusi jagas ja lõpuks hammaste kirinal tagurdama oli sunnitud. Tallinna liiklus toodab närvihaigeid debiilikuid. Ma ise samasugune.
•  Võitsin kutse ühele ülikallile seminarile. See taandas paljud negatiivsed asjad ära.
• Majanaaber sai kaks kirja - üks maksehäirete registrilt, teine kohtutäiturilt. Ma ei räägi temaga enam ilmselt kunagi. Kui siis teemadel, mis puudutavad peatset väljakolimist.
• Tööd on õnneks palju ja huvitavat, kuskil kauguses terendab ka väike palgatõus.
• Unustasin perearsti aja ära, veel ei söö AD-sid.
• Mäesuusatamine ülekilode ja olematu sportliku vormiga on piinavalt raske. V.a lastemäel.
• Tahaksin organiseerida garaazimüügi/oma tänava kohvikuteürituse vms aga ei oska kuskilt otsast peale hakata...

Pidev võitlus

Igal varahommikul, selle magamise ja ärkamise vahelisel hetkel ma sisendan endale, et "Täna tuleb ilus päev, täna läheb kõik hästi, raha sajab mulle kaela ja kõik on sõbralikud!"

Tänahommikul hakkasin midagi sarnast just otsast mõtlema kui siis äkki: "Ah persse, midagi ilusat siin ei tule, ma ei tahagi enam mitte midagi, ei ilusat ega üldse mitte midagi." Kargasin voodist püsti ja läksin karjusin natuke oma nö majanaabri peale. Näiteks olin palunud tal eelmisel päeval ühe raske tooli teise tuppa tõsta, õnneks ta seda muidugi ei teinud ja nii ma saingi rahus õiendada.

See staadium aga, et " ma ei taha midagi, kedagi ega teha ka mittemidagi" on aga päris-päris kõva häirekell. Kui lisada sellele pidev vihastamistest ja stressist põhjustatud peavalu siis on suhteliselt mõistlik otsus panna aeg perearstile, täita järjekordne Emotsionaalse enesetunde küsimustik ja paluda välja kirjutada asjad, mis ajukeemia taas korda sätivad.

Mis teha...Ma tean, et tablett ei lahenda probleemi, probleem tuleb ikka endal lahendada ja keegi teine seda ei tee aga kui ei taha hetkel lahendada? Issake, eladagi ei taha, mis siin veel asjalikust lahendamisest rääkida?   Lihtsalt mitte midagi ei taha enam.

Ma tahaks iga kord õudusest natuke surra ku ma kuulen telekast või raadiost Lyonessi reklaami ja...." koguge käššbäkki või šoppingpointe!"

Midasja? Kui koledaks saab veel kahe keele jõleda segu ajada?

Fuu, rotid.

Ma peaksin tegema tööd aga ma teen kõik, et seda vältida. Seega ma teen midagi teist, mis tekitab minus tunde, et ma olen midagi ära teinud.

Näiteks kirjutan blogisse sissekande teemal "Rotid linnas - iiiiik!"

Eile õhtupimeduses märkasime tihedat askeldamist meie terrassil. Jeesus, rotid! Paksud ja pirakad. Keskmise chihuahua suurused. Jäledad. Sibasid aga ringi ja olid väga vastikud. Nüüd siis on teada, kes kaevas suuri käike meie roosipõõsa alt terrassi alla.

Tuleb midagi ette võtta. Üks üritas kase otsa ronida, sest seal rippus linnukeste rasvapall. Mingil hetkel muutus see siblimine seal nii ärritavaks, et ma tegin rõduukse lahti ja plaanisin nad laiali ehmatada. Võtsin lapse palli ja astusin paar sammu kui siis jalg äkki siuh nagu multifilmis ära libises ja ma suure matsuga terrassile pikali käisin. Selgus, et terrass oli kaetud peegelsileda jääga - päeval sulas lumi veeks, õhtul külmetas ära.

Ühesõnaga selle korraliku paugu ja matsuga õnnestus mul nende tegevust veidi häirida ja kui kass korra toas kurva "njäu" tegi kui taas ühte uudishimulikku rotinina märkas siis oli mõneks ajaks plats puhas.

Aga ikkagi. Vastikud loomad. Tuleb midagi ette võtta.

Küsimused - vastused

Kohv versus tee?
Olen kohvihoolik. Ärkan tassitäie kuuma kohvi nimel, mida ei pea jooma kiirustades. Seetõttu tööpäevadel joon kohvi alles töö juures, siis kui laps on lasteaeda viidud ja muud kiired toimetused tehtud. Puhkepäeviti joon kohvi siis kui hommikul on juba pikalt vedeletud, hommikusöök on valmis tehtud ja lauale pandud siis istun ja naudin. Tee võiks minu poolest üldse olemata olla. Vahel harva joon. Ka õhtuti külas koogi kõrvale eelistan ikka kohvi, uneprobleeme sellest ei teki.  Suur unistus on olnud korralik Jura aparaat, või ka mõni muu teine. Siiani on raha muuks hädapärasemaks ära kulunud. Presskann läks ka katki. Õnneks andis õde oma kohvimasina, nii et üle 100 aasta joon masinakohvi. Kohvi kusjuures jahvatame ise värskelt ubadets.

Suurim reisiunistus, mis on täitunud?
Isegi ei osanud sellest tookord unistada aga Bali saarel Indoneesias on käidud.

Riik, kuhu tahaksid tulevikus kindlasti minna?
USA. Õigemini New York. Mina pean saama sinna suurlinna tänavatele kõndima.

Kui saaksid osata ühte keelt, mida sa veel sõnagi ei räägi, siis mis keel see olla võiks?
Itaalia

Mis sind sinu kaaslase juures närvi ajab, aga samas ka meeldib?
Kõik ajab närvi ja mitte midagi ei meeldi. Mul on tunne, et minu kaaslane on mulle karistus eelnevas elus tehtud vigade eest.

Kas su kaaslane väljendab oma emotsioone pigem sõnades või tegudes?
Oleneb milliseid emotsioone. Häid emotsioone mõne üksiku napi sõnaga kui üldse. Tegusid võiks tegelt rohkem olla, sest minu jaoks on olulised siiski teod mitte sõnavaht.

Mida sa praegu tahaksid?
Ketamiini, kui uut ja tõhusat ravimit depressiooni ravis. Rahu ja vaikust. Et pea ei valutaks. Et kõrvad ei undaks.

Seks hommikul versus õhtul?
Äh

Mis on su lemmiksöök? Ja lemmikjook?
Uulitsa kanawrap, Rimi kolmejuustupitsa, ja andke palju sõõrikuid! Jook? Vesi ilmselt.

Lemmiklinn Eestis?
Vist ikka veel Haapsalu kuigi pole sinna ammu jõudnud. Ah, tegelt, mis ma keerutan - olen põline Tallinna tüdruk. Igavesti. Mulle siin meeldib, see on minu linn.

Kas"Titanic" on sind nutma ajanud?
Näidake mulle kedagi, kes ei ole nutnud või vähemalt pitsitustki tundnud neil filmihetkedel, kus laev hakkab põhja minema ja inimesed kajutites on võitlusest loobunud: vanapaar heidab kaisus pikali, ema loeb lastele lugu. Ma võiks vabalt juba selle kirjelduse peale ulguma pista.

 Kui tihti sa pisaraid valad?
Üle päeva vähemalt. Siis kui loen midagi kurba või siis kui kodus on kõik üle mõistuse sitasti.

Kui saaksid üheks päevaks oma sugu vahetada, siis kas teeksid seda?
Ilmselt mitte. Ei ole täheldanud endas huvi olla teisest soost. Eks meestel on oma mured ja probleemid. Ning ma ei usu sellesse, et elu võiks soost olenevalt kuidagi teine olla, kui sa ikka ise käpard oled.

Nälg

Mul on pärast lõunasööki paaniline, päriselt ka paaniline vajadus süüa ära midagi magusat ja väikest. Šokolaadi, küpsist, kommi. Ma olen üritanud sellest vajadusest küll vee, piimakohvi, lusikatäie mee või jalutuskäiguga üle saada aga lõpptulemus on see, et ma leian end poeriiuli eest suurt tükki sarapuupähklitega šerbetti võtmas ja seda kohe autos ära söömas. Mõistlikum on siis juba see väike magustoit kohe pärast lõunat põske pista...

Näiteks pikka aega aitas mind välja töö juues üks sõbranna toodud, suht mittemidagiütleva maitsega tume šokolaad. Unustasin selle kogemata käekotti ja nii see töö juurde sahtlisse jõudiski. Tänu maitsele kestis see šokolaad sahtlis ikka päris kaua, nii et suurimad tänud sellele ülimõistlikule sõbrannale!

Täna ma olin juba valmis kõik töökaaslaste sahtlid ja taskud pahupidi pöörama, et midagigi magusat kuskilt leida. Avasin lootusetu näoga oma töölaua sahtleid, et ehk on kuskile nurka mõni viigimari või tükike seda mittemidagiütlevat šokolaadi jäänud....

Ma pole eales õnnelikum olnud kui leides oma sahtlist fooliumisse mähituna kaks präänikut! Ilmselt olin need mõni hommik endale kaasa pakkinud, sest ma ei jõua kodus süüa ja võtan endale võileivad ja/või midagi magusat kaasa.  Tööl on hommikul aega lehte lugeda, internetti sirvida ja rahus oma kohvi võileibadega manustada. Ju siis läks tookord kiireks, et präänikud ununesid ja nüüd,  kui leidsin selle naljaka fooliumisse mähitud pakikese, polnud mul õrna aimugi, et see peidab endas säärast varandust.

Kaal: tõuseb
Stressitase: tõuseb