Kas ühes autos olevad noormehed on alati homod?

Jäine hommik, veelgi jäisem auto. Kõrvalauto jäälilledes akende kallal askeldab kena noormees. Elegantselt jääeemaldamise instrumenti/lumeharja käes kõlgutades tipin ka ümber oma auto. Imetlen noormeest. Tema auto juhiuks avaneb ja sealt astub välja teine kena noormees. Paneb suitsu ette. "Selge", mõtlen mina. "Ehk nad teevad vahel ka hüppeid vastasleeri, kuigi ilmselt mitte täna hommikul".

Tööle sõites aga küsisin endalt, et mis pagana pärast ei või kaks noormeest varahommikul ühes autos olla ilma, et ma neid homoseksuaalideks peaksin...?

Südamelt ära

Oipekki, kus ma vihkan suhtedraamasid. Eriti muidugi sellepärast, et peamiselt olen ma alati ise süüdi ka. Ainult, et see teadmine ei tee ei asja kergemaks ega tüli olematuks. Eriti ma ei kannata asja telefonis klaarimist. Ma olen nimelt see toru äraviskaja.

Tema: „Kle, sina ju alustasid seda jama“
Mina: „Selge!“ tuut-tuut tuut

Kui aga vestlus on vähe pikem, siis mingil hetkel ma avastan, et jeesus küll, mai viitsi siin jahuda. Mis mõte sellel on? Tal on õigus ja mul on ka oma arvates õigus. Täiskasvanud inimesed – mida kuradit me jagame? Vaba maa ju, kõigil on põhiseaduslik oma arvamusele ja selle vabale avaldamisele.

Kuidasmoodi tülitseda nii, et sellest mingigi kasu tõuseb? Praegu ma tõmban suure vilega tüli üles ja paari päeva pärast on tüli põhjus peamiselt tänu minu haugimälule meelest läind ja siis on nagu imelik edasi õiendada.

Peidus pool

Mai viitsi see naine olla, keda vanematele ei tutvustata...

Helgemat külge vaadates on see muidugi nanomeetri võrra parem, kui eelmise variandi puhul. Siis mind ka vanematele ei näidatud, aga nood sellegipoolest vihkasid mind kogu hingest. Mistõttu ma nagu ei tahtnudki neid niiväga enam näha.

Võibolla on see minu viga, et ma hindan suhte tõsidust sellle järgi. Et kui esimene reaktsioon meespoole vanematega juhuslikult poes kohtumisel on minu riiuli taha lükkamine ja päkapikumütsi-punaseks lahvatamine, ning värvidemäng näol jätkub hirmust kaameks minemisega, siis paratamatult tekib mul küsimus, et "Halloo, mis mängu me siin mängime?"

Igatahes pole see see mäng, mida mina tahan.

Jõulukeeris

Jõuluaeg tuleb alati kuidagi ootamatult.

Algul vaatad siira põlgusega oktoobri lõpus poodidesse ilmuvaid jõuluasju. Siis on juba detsember käes, aga õiget jõulutunnet ikka veel pole. Isegi siis ei teki, kui taevast sajab alla ühekorraga kogu talve lumi.

Hommikul seisab laps oma toa uksel, tühi suss käes. „Päkapikk ei käinudki…“ Ähh, krt täitsa läks meelest. „Küll tuleb, ega ta igale poole ühe ööga ei jõua“, lohutan.

Kingitused peaksid tulema südamest, mitte esimeste ettejuhtuvate asjadena poeriiulist. Südame kuulamiseks aga tuleb aega võtta. Kustkohast? Nädalavahetusel ulatus Stockmanni parklamaja järjekord vaat et Tartu mnt. ristini välja. Ilge.

Üks kingitus on juba tehtud. See sisaldab endas võimalust koos minuga spas puhata :).

Rumba Cup

Ma olen üsna veendunud, et minu töntsaka keha sees on peidus üks teine, sädelev, seksikas ja graatsiline ladina-ameerika tantsijanna. Selline narmaskleidiga, millega keerutades kõik narmad heljuvad nagu pikad juuksed vannivees.

Ja siis ma tantsin maailma kõige ilusamat tantsu – sensuaalset rumbat. Ja otse loomulikult on minu paariliseks Ljolik, mööda kelle keha ma ennast libistan ja kelle ümber ma põimin oma pikad, päevitunud jalad.

Vaat nõnda unistades istun ma pealtvaatajana tantsuvõistlustel, pilk kinnitunud tantsupõrandal olevatesse imekaunitesse paaridesse, keha kange, sest kõik mu lihased tantsivad iga tantsupõrandal tehtud liigutust kaasa. Ma ahmin endasse kõik neid sätendavaid kleite ja kehakaunistusi, muusikat, prožektorite valgust… Limpsin vaikselt oma šampanjat ja tunnen ennast üliõnnelikuna.

...

Mis hetkest algab suhe. Kuidas olla, kui tunned, et armastad aga ei taha seda esimesena öelda. Kas on üldse mõtet öelda, kui elu on näidanud, et see ei kesta niikuinii. Miks on lihtsam mittekonstruktiivselt tülitseda kui rääkida, mis sind tegelikult närvi ajas. Mida teha, kui igatsus ajab hulluks aga kohtudes ei taha seda nõrkust lasta välja paista.

Kuidas uskuda, et kõik võib minna hästi.

Kurat küll

Mind ajab kohe ilgelt vihale see plämin, kuidas Tallinna linn ei maksa lumekoristusfirmale miljoneid kroone. Minge palun sinna karuauku, tropid. Suurt pilti see Savipätsi bande nagu üldse ei näe. Linlased on hädas! Kes murdis jala, kes lõhkus auto, jne jne. Mida on meil teie mittemakstavatest miljonitest? Kas see kuidagigi õigustab tekkinud kaost linnatänavatel? Ma saaks veel aru, kui te pöörduksite näoga linna poole ja paluksite kahjukannatajatel endast märku anda ja kaaluda kahjude hüvitamist.

Siis küsiks mina ka, kes maksab minu tagastange kinni, mis kesklinnas võitluses lume- ja jääseguga kaotajaks jäi ja nüüd vaevu auto küljes ripub? Kas ma trügisin lolli peaga kuskile väikestesse kõrvaltänavatesse, millede kohta öeldi iga päev uudistes, et need on koristamata. Oh, ei! Ma lihtsalt üritasin sõita kesklinnas ja vanalinnas. Ja seda mitte tuisu- või kohe tuisujärgsel päeval. Ma elan oma arust Eesti suurimas linnas ja ma ei näe vajadust soetada mingit kuradi traktorit või offroad maasturit, et oma last ujuma viia.

Mõelge selle peale natuke.