Minu pojake rääkis eile loo sellest, kuidas ta suureks kasvades kolib teise majja ja võtab endale ilusa tädi, kellega koos elada. Ja et ta ei lähe kunagi niimoodi kodust ära nagu tema issi seda teeb. (Minu kunagine Superkangelane on taaskord kodust lahkunud teadmata suunas)
Minu tütreke ostab vabatahtlikult poest Toidupangale kraami, õpib usinalt söögitegemist - just tegi miskit vegan brokkoli-lillkapsa suppi, ja on üldse üks mõistlik inimene, kellega on ka mõnus reisida.
Hea on omada lapsi, kellel on väärtused paigas. On see siis minu teene või mitte. Ega ma mingi aasta ema küll ei ole, pigem kärsitu, kannatamatu ja kuri ema. Aga laste üle olen rõõmus.
No comments:
Post a Comment