31 May 2016

Kuidas ometi vabaneda pidevast negatiivsest sisekõnest?

"Issand, mis juuksed sul on"
"Vaata, kuidas su kõht ripub!"
"Sa oled nii paks ja kole"
"Sind on paha peeglist vaadata"
"Sa oled saamatu ja ei oska oma tööd"
"Sa pole oma palka välja teeninud, laiskvorst"
"Keegi ei taha sinuga koos olla!"
"Sa jäädki elu lõpuni üksikuks"
"Sa ei oska suhteid hoida!"
"Sa ei tule sellest kõigest välja enam"
"Sa oled täisluuser"
"Sa ei viitsi kunagi midagi teha ja lõpule viia"
"Sinust ei saa asja"
"Sa lihtsalt ei oska midagi ja ei hakkagi oskama"
...

 jne jne. Hommikust õhtuni. Üks kriitika teise otsa. Endast hakkab kahju vahepeal. Minu sees istuks justkui keegi kuri teisik, keda on võimatu vaigistada.
Sõbranna õpetas, et seisa hommikul peegli ette ja ütle, et "Olen ilus!"

"Oled sa jaa! Lammas. Vaata miuke sa välja näed! Suht rõve ja paks. Kust otsast sa ilus oled?"

Kurtsin sõbrannale, et ma ei usu ennast ja seda juttu, et olen ilus. Ta soovitas, et okei, alusta väikeste sammudega: " Ma näen täna suht okei välja."

"Mis okei, vaata nüüd ise, juuksed on koledad, kõht on suur,  nägu on väsinud ja vana. Mitte ükski kallis näomask ei aita sind enam. Jäädki selliseks!"

Oot, mulle tundub, et täna on hea päev, ma ei näegi päris koll välja.
"Kuule, keera küljega peegli ette, siis näed ise ka milline sa tegelt oled. Ümmargune nagu pall"

Kuidas sellest ometi vabaneda??

8 comments:

Anonymous said...

Ütle seal peegli ees endale: "Ma tean küll, et mul on igasuguseid vigu, aga ma meeldin endale."

Manjana said...

mul on töölaua peal peegel, kuhu mulle meeldib aeg-ajalt vaadata. ehk siis umbes 50 korda päevas. ma tean millist nägu on vaja teha ja kuidas pead hoida, et kõik oleks kena. naeratusest on alati abi.
aga ma pole mitte kunagi endasse nii halvasti suhtunud nagu sa siin postituses kirjutad. ma vähemalt ei mäleta. kui ma end kunagi stressiga kole paksuks sõin, siis ma õppisin end peeglist suht saledana nägema. nagu anoreksik näeb, et ta on kole paks, ma oskan vastupidist.

ma arvan, et sul oleks mingit professionaali abi vaja. see võib ka mingi pehmem profesionaal olla, mingi jooga või mediteerimine. tablett on ajutine. kuidas üldse on võimalik end nii palju vihata, see ju rikub tervise täiega ära :O
ürita hoiduda inimestest, kes võiksid sulle midagi negatiivset öelda või kes ka negatiivselt mõtlevad!

LegaalneBlond said...

No mul hakkaski endal õudne, kui sain aru, mismoodi ma enda kohta kogu aeg mõtlen. Ma väldin nii peegleid kui pildistamist.
Mul hakkas juba tütar rääkima, et ta on paks (ise ilus, sale sportlane). Nii et lisaks enesehalvustamisele näitan veel halba eeskuju kah.

Ja näiteks ma ei taha poodi minna riideid ostma. Viimati proovisin 10 kleiti sünnipäevapeoks. Ma nägin ühes hullem välja kui teine ja poest lahkudes oleks tahtnud kõva häälega nutta. A kes on süüdi, ikka ise.

Ma olen plaaninud mediteerima hakata. Võtan hoogu, üritan sobitada päevakavva.

Ja rikub jah tervist...

Liis said...

Osaliselt selle pärast ma vist käingi kogu aeg siin aina üle lugemas ja uudistamas, et ma tunnen Sinus nii palju iseennast ära ja ma nii ootan ja tahan seda näha, et Sinul õnnestub sellest tsüklist välja murda ja Sa paned selle hõbekuuli retsepti siia kirja, see annaks mulle ka siis ju lootust.

Mina ei oska mediteerida. Ja ei taha vist ka, sest kuna meditatsioon ei põleta ju rasva, on mul selle kasulikkust endale väga raske maha müüa... :) Ma ju annan endale aru, et mingi uhhuu-tehnikaga endast paremini mõtlemine ei muuda fakti, et kleit ei istu nii nagu ta võiks ja polster on in all the wrong places. Ja mis kõige hirmsam, ma vist ka näen läbi, kus on mu enda murekoht, no see algne põhjus, mille sümptomid need kõik on siin, aga ma ei ole leidnud sellele õiget ravimit ega spetsialisti.

Sa ju ka raudselt tead, millest päriselt on tingitud kõik need Su süptomid, see negatiivne sisekõne jne? Sest ma millegipärast arvan, et kui me sellest algsest põhjusest lahti saame, siis saame tasapisi ka tervise korda, oma toitumise-treeningutega reepeale ning seejärel ka oma kehaga aina paremini läbi. Ei?

Liina said...

Äkki sind aitab, et sa pole ainukene, kes nii mõtleb. Ma hirmsasti üritan positiivne olla ja kui tuleb negatiivne mõte ja hakkab mind mutta suruma, siis ma teen nii, et ma katsun sellele mõtte hoopis sinna mutta suruda - jah, äkki olen kole, saamatu, tujukas mis kõik veel, aga ma ei mõtle sellele PRAEGU, katsun keskenduda (tööle, trennile, lastele, kasvuhoonde jumal teab millele, valikut ju on) Et sellele mõtlemine ei tee seda paremaks. Kui ma jätan sellele mõtlemata, äkki siis läheb paremaks.

Mõneti mind aitab ka see, et katsun näha ennast kõrvalt, läbi nende inimeste, kes mulle kinnitavad, et ma olen jah armastusväärne - näiteks lapsed. Katsun vaadata ennast nii, nagu nemad mind näevad. Või kas ma tahaks, et mul oleks endal selline ema, õnnetu, täis negatiivsust? Mis minust siis oleks veel saanud kui mu ema oleks selline nagu mina olnud. Mis mu tütrest niimoodi saab?

Või see, et tegelikult on kõigil omad "issued", tänaval kõndides, põgusalt suheldes need ei paista välja. Tundub, et kõigil teistel on ideaalne, et kõigil on kõik suurepärane. Ei pruugi olla, ma vist endast jätan ka mulje, et kõik on hästi (ja objektiivselt vaadates äkki enamjaolt on ka, ma miskipärast ei suuda ainult seda kuidagi ise tunda). Mind kurtmine ka aitab, mehele kurdan, ta ei saa küll aru aga ma olen talle öelnud, et ta ei peagi saama, ta peab lihtsalt kuulama. Samas ei taha teist inimest niiväga rõhuda ju ka. Pole vaja kõike enda ümber ära mürgitada päris :)

Aga kaalu suhtes - ma olen nüüd sellises kaalus (ja vormis), milles ma alati olen arvanud, et oleks hea olla kui ma selle saavutaks. Ja nüüd on ta käes. Ja ma ei ole eriti õnnelikum ja mitte eriti rahul ka, sest võiks olla ju parem. Vbl paksemana oleks veel õnnetum, aga iseenesest ei ole see õnne õuele toonud, sest peas on midagi valesti.

Igatahes ära hakka "homsest dieedile, null suhkur, null see ja maksimum trenn", tee väikesed muudatused, Erik Orgu näiteks on natuke liiga radikaalne, eriti sellises mentaalses seisus. Kuigi ta põhimõtted on õiged enam-vähem. Ma kaalu ja toitumis ekohta võiks teise sama pikka kommi veel otsa lasta, aga see jutt läheb juba pikaks ja liiga ensekeskseks - tahtsin sulle lihtsalt öelda, et mulle väga meeldib su blogi, kirjuta tihedamini, lase auru välja ja läheb paremaks :)

soodoma ja gomorra said...

Mina olen selles küsimuses absoluutselt selle teooria pooldaja. mis Sa Liis sellest arvad?

https://vaikus-on.blogspot.com.ee/2016/05/saad-selleks-mille-vastu-voitled.html

Liis said...

Täitsa üsna kahe käe ja kümne küünega poolt kusjuures. See jõudis minuni hiljuti pisut teistkaudu - hoopis sedapidi, et kui meile keegi ei meeldi mingil põhjusel, siis tavaliselt see põhjus on just peegeldus meie enda sisemuses olevast, mida me ei kiida heaks ja mis meile enda juures ei meeldi. Ja kui meile keegi meeldib siis see lihtsalt tähendab, et temas on see omadus, mida kiidame heaks ka enda juures. Nii et jah, see, kui suruda alla endas viha või enesehaletsust jne, siis see ei kao kuhugi vaid hakkab peagi meid defineerima ning mis kõige "parem" - me tõmbame ka sarnaseid depressiivseid inimesi ligi...
Atraktiivsed on meile muidugi teistsugused inimesed, no need ikka kes kehastavad neid häid omadusi, mis meie sees on, aga ligi tõmbame me ise just nende omadustega inimesi paraku, mida me endas näha ei taha ja mida alla surume. Nii olen täheldanud.
Kuigi see on väga utreeritud ja polariseeriv jutt, ega me keegi pole ühed sulavihapallikesed ju, meis on palju muudki. Aga nii suures plaanis, jah. Jajah. Ühesõnaga jah, SK, nõus. :D

Tea, kas peaks hakkama võitlema ja suruma alla endas headust ja rahumeelsust ning empaatiavõimet...? :P

Fotostuudio Tallinnas said...

Väga lahe blogi, edu!