Ausõna, ma ei taha hommikul aknast välja vaadates näha lumehangesid, kui mu leegiheitjal on suverehvid alles all. Aga ma nägin. Vaprusest värisedes istusin autosse, et laps kooli ära viia ja ise ka kuidagi tööle jõuda. Maksimumkiirust arendasin u 30 km/h. Arvata on, et ma ajasin kõik õigeaegselt rehvivahetuses käinud autojuhid jumalast närvi.
Laps sai õnnelikult kooli lähistel maha pandud. Päris kooli ette ei julgenud viia, sest eelmisel päeval esimese lumega ma juba üritasin mingit posti seal maha niita. Nagu nöögiks hakkas ilusat laia lund sadama. Ma küsin, et miks ei võiks see lumi pigem jõulude ajal sadada, ahh? Mida on sadada praegu, kui sellest aint jama tõuseb?
Kramplikult rooli küljes rippudes andsin endale lubadusi järgmisel aastal juba septembris talverehvid alla panna ja üldse ühistranspordiga sõitma hakata ja jumal teab, mis lollusi ma veel lubasin. Kuni jõudsingi töö juurde. Astusin autost välja… ja langesin sinnasamma, kahe auto vahele, täies pikkuses lume sisse kõhuli. Lahtise lume all oli peidus korralik jääkiht. Püsti ukerdades tuvastasin, et vasak jalg ei kanna mind enam millegipärast. Asja lähemalt uurides selgus, et mu saapa 10- sentimeetrine konts lipendab õnnetult.
Viimast väärikust säilitades liipasin kontorisse. Täna vist ei ole minu päev. Ja kell on alles 8.00
Täiendus nr.1 - kell 9.00: leegiheitjale vajus teine auto parklas külje pealt sisse. ukses suur mõlk.
Täiendus nr. 2 - eksmees sai öelda, et "Nääää, ma ju ütlesin mitu nädalat tagasi, et rehvid tuleb ära vahetada"...
2 comments:
Pai-pai...
Oijah...loodan ja hoian pöidlaid, et mida edasi kellaaeg tiksub, seda paremaks läheb päev :)
aaaah i feel your pain
Post a Comment