11 June 2008

Unistuste amet. vol.1


Kui ma võiksin valida, kelle abi ma tahaksin olla, siis eile õhtul oleksin ma tahtnud olla see abi, kes Lenny Kravitzi pükste tagaosa küljes olevat tehnikat sättis. Muidugi mõista oleksin ma kasutanud ka suurepärast juhust patsutada ta nahkpükstesse kängitsetud tagumikku :)

Aga see abi, kes ta kitarre vahetas ja juhtmeid vedas, see ma poleks küll olla tahtnud. Tal oli liiga palju tööd seal laval. Lenny lihtsalt võttis ühe kitarri kaelast ja ulatas käe tahapoole. Mispeale pimedusest jooksis välja meest teise kitarriga, ühendas juhtmeid ja jooksis paari meetri juhtmega mööda lava ringi. Eieiei.

Ja ikkagi on kõige uskumatum alati see, et isegi kui sa lähed sellise artisti kontserdile, keda sa argielus eriti ei kuula, saad sa siiski kontserdil megasuperhüpervinge elamuse ning kui veel eriti hästi läheb (nagu meil läks) - tuleb Lenny lavalt alla, piki istmerida praktiliselt sinuni, seisab seal käeulatuses ja nõksutab omaenda muusikat kaifides puusa.

Lenny forever!

4 comments:

Punapea Kroonikad said...

Nagu ma aru saan oled sa nüüd loobunud Dimast ja unistad vaid Lennyst ?

LegaalneBlond said...

Sa oled täiesti valesti aru saanud :) Dima oli, on ja jääb.

JÄÄRAPLIKA: said...

perkele... ma ei saanud seekord Lennyt kuulama minna ja selle üle on mul tõsine kahju...
aga eelmisel korral arenal rokkisin oma sokid jalast ja laulsin hääle ära- seega ma täiesti saan aru, millest sa räägid. Lenny on kuum ja kuradi hästi laulab ka veel lisaks sellele :)))))

LegaalneBlond said...

Nagu mul kolleegid töö juures tabavalt märkisid - Lenny ongi SEKS.