Fuu, rotid.

Ma peaksin tegema tööd aga ma teen kõik, et seda vältida. Seega ma teen midagi teist, mis tekitab minus tunde, et ma olen midagi ära teinud.

Näiteks kirjutan blogisse sissekande teemal "Rotid linnas - iiiiik!"

Eile õhtupimeduses märkasime tihedat askeldamist meie terrassil. Jeesus, rotid! Paksud ja pirakad. Keskmise chihuahua suurused. Jäledad. Sibasid aga ringi ja olid väga vastikud. Nüüd siis on teada, kes kaevas suuri käike meie roosipõõsa alt terrassi alla.

Tuleb midagi ette võtta. Üks üritas kase otsa ronida, sest seal rippus linnukeste rasvapall. Mingil hetkel muutus see siblimine seal nii ärritavaks, et ma tegin rõduukse lahti ja plaanisin nad laiali ehmatada. Võtsin lapse palli ja astusin paar sammu kui siis jalg äkki siuh nagu multifilmis ära libises ja ma suure matsuga terrassile pikali käisin. Selgus, et terrass oli kaetud peegelsileda jääga - päeval sulas lumi veeks, õhtul külmetas ära.

Ühesõnaga selle korraliku paugu ja matsuga õnnestus mul nende tegevust veidi häirida ja kui kass korra toas kurva "njäu" tegi kui taas ühte uudishimulikku rotinina märkas siis oli mõneks ajaks plats puhas.

Aga ikkagi. Vastikud loomad. Tuleb midagi ette võtta.

Küsimused - vastused

Kohv versus tee?
Olen kohvihoolik. Ärkan tassitäie kuuma kohvi nimel, mida ei pea jooma kiirustades. Seetõttu tööpäevadel joon kohvi alles töö juures, siis kui laps on lasteaeda viidud ja muud kiired toimetused tehtud. Puhkepäeviti joon kohvi siis kui hommikul on juba pikalt vedeletud, hommikusöök on valmis tehtud ja lauale pandud siis istun ja naudin. Tee võiks minu poolest üldse olemata olla. Vahel harva joon. Ka õhtuti külas koogi kõrvale eelistan ikka kohvi, uneprobleeme sellest ei teki.  Suur unistus on olnud korralik Jura aparaat, või ka mõni muu teine. Siiani on raha muuks hädapärasemaks ära kulunud. Presskann läks ka katki. Õnneks andis õde oma kohvimasina, nii et üle 100 aasta joon masinakohvi. Kohvi kusjuures jahvatame ise värskelt ubadets.

Suurim reisiunistus, mis on täitunud?
Isegi ei osanud sellest tookord unistada aga Bali saarel Indoneesias on käidud.

Riik, kuhu tahaksid tulevikus kindlasti minna?
USA. Õigemini New York. Mina pean saama sinna suurlinna tänavatele kõndima.

Kui saaksid osata ühte keelt, mida sa veel sõnagi ei räägi, siis mis keel see olla võiks?
Itaalia

Mis sind sinu kaaslase juures närvi ajab, aga samas ka meeldib?
Kõik ajab närvi ja mitte midagi ei meeldi. Mul on tunne, et minu kaaslane on mulle karistus eelnevas elus tehtud vigade eest.

Kas su kaaslane väljendab oma emotsioone pigem sõnades või tegudes?
Oleneb milliseid emotsioone. Häid emotsioone mõne üksiku napi sõnaga kui üldse. Tegusid võiks tegelt rohkem olla, sest minu jaoks on olulised siiski teod mitte sõnavaht.

Mida sa praegu tahaksid?
Ketamiini, kui uut ja tõhusat ravimit depressiooni ravis. Rahu ja vaikust. Et pea ei valutaks. Et kõrvad ei undaks.

Seks hommikul versus õhtul?
Äh

Mis on su lemmiksöök? Ja lemmikjook?
Uulitsa kanawrap, Rimi kolmejuustupitsa, ja andke palju sõõrikuid! Jook? Vesi ilmselt.

Lemmiklinn Eestis?
Vist ikka veel Haapsalu kuigi pole sinna ammu jõudnud. Ah, tegelt, mis ma keerutan - olen põline Tallinna tüdruk. Igavesti. Mulle siin meeldib, see on minu linn.

Kas"Titanic" on sind nutma ajanud?
Näidake mulle kedagi, kes ei ole nutnud või vähemalt pitsitustki tundnud neil filmihetkedel, kus laev hakkab põhja minema ja inimesed kajutites on võitlusest loobunud: vanapaar heidab kaisus pikali, ema loeb lastele lugu. Ma võiks vabalt juba selle kirjelduse peale ulguma pista.

 Kui tihti sa pisaraid valad?
Üle päeva vähemalt. Siis kui loen midagi kurba või siis kui kodus on kõik üle mõistuse sitasti.

Kui saaksid üheks päevaks oma sugu vahetada, siis kas teeksid seda?
Ilmselt mitte. Ei ole täheldanud endas huvi olla teisest soost. Eks meestel on oma mured ja probleemid. Ning ma ei usu sellesse, et elu võiks soost olenevalt kuidagi teine olla, kui sa ikka ise käpard oled.

Nälg

Mul on pärast lõunasööki paaniline, päriselt ka paaniline vajadus süüa ära midagi magusat ja väikest. Šokolaadi, küpsist, kommi. Ma olen üritanud sellest vajadusest küll vee, piimakohvi, lusikatäie mee või jalutuskäiguga üle saada aga lõpptulemus on see, et ma leian end poeriiuli eest suurt tükki sarapuupähklitega šerbetti võtmas ja seda kohe autos ära söömas. Mõistlikum on siis juba see väike magustoit kohe pärast lõunat põske pista...

Näiteks pikka aega aitas mind välja töö juues üks sõbranna toodud, suht mittemidagiütleva maitsega tume šokolaad. Unustasin selle kogemata käekotti ja nii see töö juurde sahtlisse jõudiski. Tänu maitsele kestis see šokolaad sahtlis ikka päris kaua, nii et suurimad tänud sellele ülimõistlikule sõbrannale!

Täna ma olin juba valmis kõik töökaaslaste sahtlid ja taskud pahupidi pöörama, et midagigi magusat kuskilt leida. Avasin lootusetu näoga oma töölaua sahtleid, et ehk on kuskile nurka mõni viigimari või tükike seda mittemidagiütlevat šokolaadi jäänud....

Ma pole eales õnnelikum olnud kui leides oma sahtlist fooliumisse mähituna kaks präänikut! Ilmselt olin need mõni hommik endale kaasa pakkinud, sest ma ei jõua kodus süüa ja võtan endale võileivad ja/või midagi magusat kaasa.  Tööl on hommikul aega lehte lugeda, internetti sirvida ja rahus oma kohvi võileibadega manustada. Ju siis läks tookord kiireks, et präänikud ununesid ja nüüd,  kui leidsin selle naljaka fooliumisse mähitud pakikese, polnud mul õrna aimugi, et see peidab endas säärast varandust.

Kaal: tõuseb
Stressitase: tõuseb

Uusaastalubadused

1. Kirjutan tihemini.

2. Aitab vabandustest - võtan kaalus u 15 kg maha.

3. Proovin/õpin ära 3 uut asja.

4. Õpetan teisi. (Mida, milles, veel ei tea :) )

5. Reisin. (v.a Soome, Rootsi, Läti)

6. Olen palju parem inimene.

Oh, perse, vahel ikka jookseb juhe kokku

Praegu näiteks.

Ma ei taha jaksata olla korraga üksikema, teismelise ema, haigustega võitleva sõimelapse ema, kokk ja koristaja, maja hooldaja, algaja ärinaine, eeskujulik ja innukas töötaja ja hea sõber. Ja selle kõige kõrvalt leida veel aega endale. Tegevuste pidev nimekiri mu peas ei lõppegi. Kasutusse lähevad kõik vabamad hetked - tööaja lõunapausid, hilisõhtud ja isegi öötunnid.

Ma mõtlesin küll, et mis minuga ikka juhtub, kui ma öösel kell 1 magama lähen ja hommikul kell 7 tõusen aga nädalapikkuse katsetamise järgi tundsin täna hommikul küll, et ilmselt siiski juhtub ja siis juba kõik korraga. Näiteks saabusin ma hommikul tööle ilma grammigi meigita. Lihtsalt läks meelest. Paar pisarat tuli ka silma. Ja totaalne tahtmatus midagigi kasulikku teha ning kõik töökäsud tunduvad mulle isiklike solvangutena, toonitamaks, milline käpard ja luuser ma olen.

Aga nimekiri nõuab oma ja puhtalt tahtejõu najal tuleb minna, korraldada ja naeratada ka.

Tallinn Restaurant Week 2015

Minu emal suri elukaaslane ära. Nüüd on ema avastanud restoranid, teatrid ja muud toredad kohad, kuhu saab ilusti riides minna. Niisamuti avastas ta äkki internetist Tallinn Restaurant Weeki ja kohe helistas mulle, et tema teeb välja kas ma tuleksin kaasa?! Mina, vaesuses virelev õnnetusehunnik, muidugi, et "jaa!" Mis mul saab hea söögi ja ilusa koha vastu olla?

No muidugi ütles minu aastatepikkune kogemus, et selleks restoraninädalaks tuleb varakult valmis olla ja kullipilguga peale passida, millal broneerimine avatakse. See aasta ma lasin selle rahulikult mööda, sest no polnud põhjust ega inimest kellega minna. Seetõttu oli meie valik ka pisut kitsendatud. Ma oleks väga tahtnud uue "Tuljaku" üle vaadata aga neid tahtjaid oli ilmselt päris palju.

Igatahes ühel õhtul külastasime me restorani Fabrik Kalamajas. Kusjuures ühel reedel oli meid sealt just kohtade puudumise tõttu minema saadetud, kui tahtsime enne teatrit kohvi juua. Nüüd siis teine katse. Õnnestuski lauda istuma saada :)

Menüüs olid head asjad. Eks me selle järgi ka natuke valisime. Muidu oleks tahtnud uude "Trühvel" restorani minna aga seal oli õhtusöögiks vasika põsk ja harknääre ja ma tundsin, et pole siiski valmis neid sööma.

Fabrik pakkus õhtusöögiks 20 EUR eest:

Madal temperatuuril küpsetatud forellifilee
pruuni või emulsiooni, musta redise-mungalille remulaadi ja forellimarjaga

Põrsa sisefilee
juurselleri, madeira kastme, röstitud porru, trühvli ja õunageeliga

Õunakreem
Heinas küpsetatud õuntest kreem jogurtijäätise, beseekruusa ja mandli-kardemoni piimaga

Kõik toidud olid superelamused, pluss veel nende enda küpsetatud karask ja ciabatta puravikuvõiga ja tasuta vesi rosmariini ja apelsinidega. Oleks võinud hindeks lausa 5+ anda, kui ainult esimest käiku poleks pidanud 40 minutit ootama. Eks ma saan aru ka, et väike köök ja ületöötanud kokk aga ikkagi.

Suurima elamuse pakkus muidugi magustoit. See nägi kausis välja nagu sügisene rannariba põdrasambla ja kividega. Maitse oli imeline kombinatsioon beseest, õunakreemist ja kardemonipiimast. Võtsin julguse kokku ja pistsin suhu ka suhkrusiirupis immutatud põdrasambla. Maitses natuke "vanamehelikult" aga uus emotsioon oli küll garanteeritud. Lahe oli see, et tegelikult saab kõhu täis ilma tavapärase kartul/makaron/riisita ja mõnus vaheldus on süüa hästi tehtud juursellerit, porrut, musta redist jms.

Kuna emal jäi hinge peale teiste restoranide menüüsid sirvides, et kuskil pakuti kalamarjaga pliine, mida ta pole kunagi söönud siis tegi ta broneeringu teisegi restorani. "Balalaikasse"

Balalaika on oma olemuselt natuke igav, valgete laudlinadega hotelli restoran. Aga kust sa muidu ikka teada saad, kui ise järgi ei kontrolli. 

Menüüs oli: (jällegi 20 EUR eest)

Vene pliiinid forellimarjaga

Suitsulõhe, hapukoor, sibul

Mooritud pardikoib 

Röstitud köögiviljad, portveinikaste

Soe šokolaadikook

vaniljejäätis

Pliinid olid muidugi klassikaliselt ja suussulavalt head. Pean ikka ise selle pliinitegemise ära õppima. Korra olen proovinud aga endale ei jäänud sellest erilist muljet. Lisaks tavapärasele hapukoorele ja sibulale oli taldrikul kausikeses tilliõli. Ja vot ilma selleta poleks vau-efekti tekkinud. See õli pani ikka tipu toidule. Ma kahjuks pole miski tippspetsialist-gurmaan ja ei oska võibolla kirjeldada õigete sõnadega neid roogasid, seega ma ütlen lihtsalt, kuidas asi oli.:)

Pardikoib oli samuti ülimaitsev - krõbe aga mahlane. Köögivilja lisandeid ma juba kiitsin ja nüüdki tuleb sama kiidulaul. Porgandipüree, kapsalehte pakitud peeditükid, õuna-sibulamoos ja midagi oli veel. Kõik sõin ära, Mina, kes ma köögivilju ei söö tegelt. Ema ka peeti ei söö üldse, aga taldrik oli täiesti tühi temalgi.

Aga ei saa ikka väikese tõrvatilgata. Kui Fabrikus oli selleks pikk ooteaeg siis Balalaika pani puusse magustoiduga. Samas kiiruse eest saab Balalaika lisapunkte, kõik käis kiirelt ja sujuvalt.

Ma ootasin õhinal juba ette seda sooja šokolaadikoogi ja külma jäätise imelist kontrasti minu suus. Kuid lauale saabus täiesti külm ning äärtest ja otstest kuivanud šokolaadikeeks, millele oli peale määritud veidi pehmet šokolaadi ja kõrval siis see jäätisepall. Pettunult toksisin kahvliga kooki aga sõin ikka kõik ära. Maitsel polnud ju otseselt vigagi. Silmanurgast nägin kuidas kõrvallaudades jäeti kook siiski järgi ja kui kelner tuli meie taldrikuid ära viima siis ta tõsimeeli imestas, et "Sõitegi ära?!" 

Sõime jah aga sel hetkel sain aru ka, et magustoit on hea söömaaja tähtsaim komponent. Kui sa pakud kehva magustoitu siis sa tõmbad ühtlasi vee peale kogu söömaajale ja inimesele jääb lahkudes suhu see viimase pettumuse maik. Ükskõik kui head võisid eelnevad käigud olla. 

Siiski oli mõnus süüa kaks õhtut järjest head sööki, millest ma olen ausalt öeldes isegi natuke puudust tundnud. Kodus valitses muidugi samal ajal kaos - keegi ei teinud süüa, pisiprints ununes poole ööni vanavanemate juurde ja minu telefon helises pidevalt.... Aga las harjutavad.

Hetkeeluülevaade

Mis te arvate, kas sügisel ja looduse aeglase suremise ajal on hea tegeleda selliste kurvastavate asjadega nagu suhte lõpetamine ja kodu müümine? Õige vastus on, et ei, ei ole! Isegi vaatamata sellele, et kogu sügis on olnud vihmavaene ja päikeseline. Kui mingiks ajaks leiadki rõõme, mis tuju korraks üles pushivad siis mõne hetke pärast, ilma uut adrenaliinidoosi peale saamata, langeb tuju taas kolinal sügavikku.

Oeh, ausõna see depressioon ameerika mägede stiilis on hullult kurnav ja väsitav. Ja just täna juhtusin lugema artiklit kurnatud tahtejõust. Kui tahtejõud on ülekasutamise tagajärjel ära väsinud siis tagajärjeks on näiteks kontrollimatu kulutamine, tööde edasilükkamine, ebamõistlikud otsused või otsustamata jätmine, ülesöömine, alkoholi ja uimastite kuritarvitamine või vähene liikumine.

Noh, kontrollimatut kulutamist mul ei esine, sest endiselt jääb mul peale arvete maksmist kätte u. 200 EUR-i. Kuigi tegelt - oot, oot, kes ostis viimase kontol oleva raha eest Dima Bilani kontserdipileti? :) Aga noh, vaat seda ma ei saanud küll kuidagi tõesti kontrollida. Seda ma lihtsalt PIDIN tegema. Töid ma lükkan absoluutselt alati viimase sekundini edasi. Siis tulevad ka kõige paremad mõtted ja lahendused. Ebamõistlikke otsuseid olen vist ka kogu teadliku elu teinud. Ning otsustamata jätmised on minu puhul nii tavalised, nagu on tavalised ka selle otsustamatuse tagajärjed - reeglina hoop tagumikku, näoli mudas ja kogu olukord totaalselt perses. Ülesöömise ja vähese liikumise patud võtan kah omaks.

Artiklis kirjutati veel, et katsed näitavad, et kurnatud tahtejõuga inimene reageerib tavalisest tugevamalt – kurb film muudab eriti kurvaks, häiriv olukord tekitab suuremat hirmu ja ärevust, ärritutakse tavapärasest märksa rohkem ja satutakse kergemini meeleheitehoogu.




Nutan lahinal telekat vaadates, viimane kord Madisoni maakonna silla-filmi vaadates. Olen kergesti ärrituv, vihastuv ja närviline. Meeleheitehoogude osas ei hakka ennast kordamagi.

Aga samas. 

Leidsin endale huvitava massööri. Selg ei lubanud enam elada ja niimoodi ma end taaskord lihtsalt sundisin minema. Poole tunni kaupa ja ainult selga - see on maksimum, mida ma praegu suudan. Õnneks massöör on nõus selle formaadiga. Eelviimane kord ta küll hoiatas ette, et järgmine kord teeme nii, et oled sellili ja siis üritame puusakohti ja sättida. Aga see järgmine kord sattus sellisele päevale, kus mu endine asju välja kolimas käis ja õhtul oli kokku lepitud kodu näitamine potensiaalsetele ostjatele. Sel päeval ma mõtlesin et, ohei mingit lisastressi teistsuguse massaaži näol ma küll ei soovi ja olin juba valmis käega lööma ning loobuma. Õnneks ma taipasin ise törts oma mõttekäiku jälgida ja end korrale kutsuda - et missassja? marss massööri juurde - ütlen ausalt, et täna tahaks siiski vanamoodi ja kontrollitult. Massöör oli jumala taiplik, sai vist esimesest sekundist aru, et vaatamata hullumeelsele jutule on mul tõsi taga :)


Alustan, küll väga aeglaselt nagu ookeanilaeva ümber keerates, uut toitumist Erik Orgu kava järgi. Näiteks üks nädal olid Prismas sooduses tatragaletid, ostsin ja juba järgmisel nädalal julgesin paki lahti teha. Ma olin surmkindel, et need ei kõlba süüa, kuid üllatusin meeldivalt ja nüüd söön neid hommikuti merevaigu ja kurgiga. Kuigi kava järgi peaks vist muid asju sinna peale panema. Rapsiõli asemel ostsin oliivõli. Kookosrasva kohta mul on oma teooria ja seda ma väga süüa ei taha. Mind millegipärast hirmutab selle tahkumine. Mitte et see mingi kookosrasvatahkumisefoobia oleks, vaid et ta on meie kliimas võõras toiduaine, mis ei käitu siin samamoodi kui oma päritolumaal.

Teen pisut sportlikke harjutusi, mul on "Trennispikri" saated salvestatud, käin natuke teatris, vahel külas ja sunnin end suhtlema inimestega, mis siis et parema meelega istuks vaikselt koopas ja oleks kõigiga tülis.

Ja tead, miks ma seda kõike kirjutan. Ma olen päevi mõelnud, et ma ei taha taaskord kirjutada siia oma järjekordset vingu ja hala ja meeleheidet. Et ma parem ei kirjuta midagi. Aga ise loen tihtipeale just neid inimeste lugusid ja artikleid, mis räägivad rasketest olukordadest ja nendest väljatulemisest. Edasi pingutamisest ja mitte allaandmisest. Teadmisest, et raske läheb mööda ja siis tuleb taas midagi toredat. Nagu mu massöörgi rääkis, et mõnikord on elus nii, et ükskõik kui palju sa ei ürita, tee või punni - elus lihtsalt ongi perioodid, kus mitte miski lihtsalt ei suju. Ei suju ja punkt. Ja siis tuleb päev, kui sa vaatad üleni pilves taevasse ja näed seal äkki auku, kust paistab selge sinine taevas. See ongi märk, et nüüd hakkab sujuma. :) Ükskõik mis sündmus või lause või olukord võib masendujale anda korraks hingetõmbeaega ja usku, et läheb paremaks, äkki minu kirjutatugi demonstreerib, et olukord on sitt mis sitt aga ikka peab jaguma usku sellesse, et see sitt saab olema väetiseks ilusale elule. (vaba tõlgendus hr. Meri kuulsast tsitaadist)