Kontrollretk

Kontrollretke tulemusel eriti Hotelliveebi teenuseid enam ei usalda (tuleb üle kontrollida) ja Jurmala Spasse rohkem ei lähe. Ja oma tuttavatele neid kahte ka ei soovita.

Kui te kirjutate Hotelliveebi kaudu broneeringut tehes midagi olulist lisainfo kastikesse, siis on enam kui kindel, et seda infot keegi ei loe. Kui see siiski on sinu jaoks oluline info, siis kontrolli enne sõitu järgi, kas sinu nõutud tingimused on täidetud. (Soovitus on kirjapandud lähtuvalt isiklikust kogemusest.)

Mina igatahes otsustasin, et neid kahte ämbrit ma edaspidi enam ei kolista.

Varasemalt oli Jurmala Spa üks mu lemmikkohti ning seal on veedetud nii mõnedki ilusad päevad ja ööd. Tänaseks päevaks hakkab hotell ja teenindus väsima, kõik toimib just selle piiri peal, et "ähh, käib kah". Mingit naudingut või ohhooo-elamust hotellist enam ei saa. Nii mõnigi teenindaja võiks täitsa olemata olla. Näiteks napisõnaline turtsakas baarmen, tädiliku kamandamiskombega spa letitöötaja või siis hoopis valusalt konkreetne "ei, ei saa aidata" vastuvõtulaua teenindaja.

Tühjusest hommikusöögilauas ma ei hakka üldse rääkimagi! See on nagu nii elementaarne, et vaatamata sellele, et hotellis on palju rahvast, siis see ei tähenda, et hilisemad (ja mitte 10 minutit enne lõppu vaid ikkagi 1h enne hommikusöögi lõppu) laudajõudjad peavad valima tühja ja veel tühjema toidunõu vahel või siis üldse sööma toorest omletti??!

Kogu loo puänt aga seisneb selles, et hotellist sai lahkutud ikka korraliku pauguga :D (Ma väga loodan, et mu krediitkaart ei pea selletõttu kannatama).
Nimelt jooksis mu kaaslane esimese asjana hotellis kokku oma kunagise kallimaga. Nagu arvata võis, tekkis sellest mõned hetked hiljem tohutu draama! Eriti seetõttu, et tegemist oli väga ilusa tüdrukuga, kellele ma ilmselgelt oma parameetritelt alla jäin. Lisaks pidin taluma spa riietusruumis enda pealaest jalatallani ülemõõtmist. Ja see ajas mind eriti vihale, sest ma polnud seda situatsiooni ette näinud ja seega ka mitte ettevalmistunud selliseks enesenäitamiseks. Mossitasin hiljem ikka korralikult ja olin parandamatult pahas tujus. Mispeale kees üle ka kaaslane ning proovis rusikaga järgi seina ja voodipeatsi tugevuse. Oh seda verd, mida kõik kohad täis said -sein, põrand,voodipesu ja isegi kardinad. Siis selline verine kevadpüha ja nõidade öö.

Lõpuks oli muidugi kõik hästi ja valitses sulnis idüll :)

Kaks inspiratsioonielamust...

mida ma tahaks jagada, sest nad tõid mulle väikese nutukrambi kurku oma olemusega.




1. Etendus "Hiilgav!" Draamateatris - etenduse kohta ma väga midagi ei kommenteerikski. Tõestisündinud lugu Florence Foster Jenkinsist – maailma halvimast lauljast. Ita Ever oli suurepärane. Aga nagu ta on öelnud - vahel tuleb kõik pakkumised vastu võtta, et leib laual oleks. Aga meeldis mulle lugu ise. Õigemini see pisike kandev idee - unista julgelt ja suurelt! isegi kui see inimestele totter tundub. Isegi kui sa absoluutselt laulda ei oska, ei takista see sul suurele lavale ilmuda üleni kuldses kostüümis, suurte kuldsete tiibadega seljal - nagu Inspiratsiooniingel! Küsides ise: "Noh, kuidas on?" Et ega ometi kostüüm üle pingutatud pole? :)
Ja see usk oma oskusesse, mis siis et see väljapoole kõlas kui arusaamatu kakofoonia. Nagu etenduse lõpus mainiti, ilmselt kõlas see laulmine õnnetu Florence peas kui maailma kauneim ja trillerdavaim hõbehääl. Ja see usk haaras kaasa ning inspireeris kõiki tema lähedasi. (Kui julged, kuula Florence´t ülevalt)





2. Miskine film nädalavahetusel, vist oli "Last holiday"? Queen Latifaga.Ühesõnaga vahet pole, tavapärane TV3 filmilaadne asi õhtupoolikul. Hea enne magamaminekut ühe silmaga vaadata. Sisu oli lühidalt selline, et arstid leidsid ontlikku, vaikset ja üksildast elu elanud 30+ naisterahva peast kasvajad ning andsid talle elulootust täpselt kolmeks nädalaks. Hästi trafaretne, eks ole.

- "Terve elu olen ma midagi oodanud, mingit murrangut ja nüüd selgub, et mul on elada jäänud 3 nädalat??"


Ma ei tea aga minu soovitus oleks, et jumala pärast tee kogu aeg lollusi, unista nii kuis jaksad, suurelt ja hullumeelselt. Ja kui sa oled minu lähikondlane või sõber siis võid julgelt loota, et mina toetan kõiki sinu unistuste elluviimisi, ükskõik kui lollid nad poleks.

eksistentsiaalne küsimus

Käisin täna jooksmas välitingimustes. Päris õudne oli. Samal ajal kui noored ja ilusad tegid guljaaniet ja pildistasid teineteist kauni looduse taustal, mina lõõtsutasin ja higistasin. Ja mille nimel? 45 minutiga 664 kcal. Pfft.

Ja siis mind jäi vaevama küsimus. Jooksjaid oli teisigi, nii mehi kui naisi. Mõned naised jooksid must mööda ka, mistõttu ma täheldasin et on olemas kahte sorti tagumikke. Olenemata suurusest. Ühed on sellised pringid ja jooksmise ajal ei liigu ja teised on sellised võbelevad ja värelevad.

Annaks ei tea mida, et näeks ennast tagant kuidagi. Et miuke tagumik mul on. Tahaks ikka seda liikumatut.

Jipiiiiii

Valmistusin ühe kilo kohupiima ja 10 Ott Kiivikase pildiga tervisemunaga vaikseteks kodusteks pühadeks, kui pärast hommikust pannkoogisöömist selgus hoopis, et laps sõidab nädalavhetuseks isaga maale. Viisin siis kokkupakitud lapse isa juurde ära. Eks tuli värava peale vastu, kukemask ees :D Sellega mulle meenus, miks ta tegelt kunagi mulle ka väga meeldis...

Aga nüüd on hoopis teised ajad ja teised mehed :) Kohe sealt ära sõites lasin valla oma tumedama poole ja mõtlesin, mida kõike võiks süllekukkunud üksindusega pihta hakata. Kõigepealt sõitsin kohe poodi. Ma polnud eriti väljakskäimise outfitis a no keda huvitab. Tõstsin nahktagi krae üles ja haarasin riiulilt liitrise martini, karbi maasikaid, vahukoore ja kimbu nartsisse, et oleks ikka ilus ka.

Kohe ei raatsinud koju tulla. Ajasin oma Kuubiku kurjaks (90 kW ikkagi) ja tegin linna peal paar kiiremat ringi. Päike ei paistnud aga mul olid päiksekad khuulilt ees. Inna laulis.

Ja see oli alles pühade algus..... :)

Nonii, treeningute põnevamaks muutmise programmi raames üks uus vidin jälle juurde soetatud - pulsikell (mitte Polar, nii tegija ma nüüd ka pole). Ei tule kohe see trenn niimoodi vabatahtlikult. Mingi motivaator peab kogu aeg olema. Ilusate poiste vaatamisest jõusaalis enam ei piisa, uued trenniriided on soetatud, treeninguteks special Dima Bilani DVD tehtud. Mis veel?

Ja see uudis ka, et minu teadlasedebüüt lõppes (vähemalt praegu) suurejoonelise läbikukkumisega. Nüüd on aega oma aru- ja väärikuseriismeid kokku korjata, et sügisel uuele katsele minna palju parema ja palju targemana. Ega ma seda asja nii ei jäta!

Esiteks: ütles mu naabrimees eile, et "Sa näed täna kena välja!"
Me oleme kolm aastat teretanud nagu ikka väikese maja inimesed teevad. Vahetanud viisakusvormeleid, nagu "Kas tulete ka lifti?" ja "Kas hoian ust lahti?"

Teiseks: Heidy Purga rääkis täna hommikul Terevisioonis raamatutest ja raamatulugemisest nii, et ma ei saa aru miks ma pole ammu juba raamatuid kätte võtnud? Miks ma ei tee asju, mis mulle tegelikult väga meeldivad?

Kolmandaks: Autoga tööle sõites märkasin kahte noort, kes käest kinni kõndisid. Ja mu mõttekäik oli umbes selline - oo, näe, hoiavad käest. ilus. aga kuhu nad lähevad? tööpäeva hommikul? koos tööle? ei usu. kuidas nad saavad koos minna? mina küll mehega koos tööl ei käi. kui siis autoga. oh, ma tahaks ka niimoodi hommikul käest kinni tööle minna. aga miks ma ei ole kunagi läinud?

Ravi mustsõstrakoogiga

Pfft, haigus murdiski maha. Trotsisin küll ja tegin nägu, et "mis haigus". Ise köhisin nagu hobune. Siis tulid nohu ja palavik takkajärgi ja pidingi teki alla pugema. Väga vale aeg! Ei taha haige olla, ei viitsi. Õnneks on laps nii suur, et saatsin ta viimase raha eest poodi muretainast ja taskurätte tooma. Siis küpsetasin korraliku mustsõstrakoogi raviks :) Ma ei jaksa enam seda paljast teed juua, süda läheb pahaks.

Kui ma muidugi veits varem oleks kangelase mängimise lõpetanud, poleks ma nii haige. Aga ma niiiiii väga tahtsin sõbrannadega sushitama minna ja siis ma tahtsin Koit Toome kontserdil olla.Ja Koit Toome oli nii vägev :) Samas Anis oli tohutu pettumus. Ma ei tea, miks ma arvasin, et ta üldse laulda oskab. Sest see, mida laupäeva õhtul kuulda sai, oli väga valus õudus kuubis. Kahju hakkas kohe.

Eks ma pean oma õppetunni vastu võtma ja üritama tervise tagasi saada.