Näen... aga ei näe

Käsmu-täis mehi Viru Folgil.

Ilusaid, mitte nii ilusaid,vanu, noori, lõbusaid, tõsiseid, hoolitsetud, karvaseid, ühesõnaga igasuguseid. Vaatan neid ja ei näe midagi, ei tunne midagi. Võib olla liiga vara veel?

Tavapärased repliigid: "Nii ilusale naisele teen kakaod isegi siis, kui seda hinnakirjas pole!"
Kus see ilus naine on? Seisab järjekorras minu taga?

Tohutult positiivne emotsioon Kukerpillide esinemiselt. Rahvas lööb tantsu. Tahaks ka. Aga pole kellegagi. Vaatan tantsivaid paare ja mõtlen neile igaühele ilusa elu.

Tegelikult oli hästi vahva see folgindus. Pole kunagi käinud. Isegi see ei häirinud, et auto pidi u.3 km Käsmust eemale jätma. Oligi mõnus jalutuskäik. Ja inimesed kõik naeratasid ja chillisid.

Ebaviisakus on nõme!

Nimetage mind vinguvaks vanainimeseks, kui tahate aga ebaviisakus on sellegipoolest nõme.

Üliebaviisakas on teatris oma kohale trügides torgata istujaile näkku oma tagumik. Masendavalt õudne. Miks ma pean teie viledaid tagumikke vahtima? Ma ei tulnud sellepärast teatrisse.

Mingi uus trend on saabuda näiteks koosolekule või kokkusaamisele ja ennast mitte tutvustada. No hallooo? Nii maailmanaba ja ennast täis ei saa nüüd küll olla, et arvata, et kõik sind nüüd nime ja nägupidi tunnevad.

Kuhu on jäänud vana hea viisakus? Ma igatsen seda taga.

otsides armastust

Film "Kirjad Juliale" on küll tõsine maiuspala romantikutele ja armastusse uskujatele. Kõik klišeed on kenasti olemas, selles küll pettuma ei pea. Ja miks, oh miks, päriselus sellist armastust ei ole? Helge meeleolu kestis küll ainult selle hetkeni, kui märkasin oma telefonis vastamata kõnet ja tagasihelistamisel tuli kokku leppida samaks õhtuks kohtumine, mis mu käed silmnähtavalt värisema pani. Nii ta läks...

Jõin rahustuseks ühe rohelise tee ja asusin Gilberti raamatut lugema. Kokkulangevusi minu eluga on ikka üle mõistuse palju. Vanus, abielu, lahutus, noor kallim, konstantne rahulolematuse seisund. Täna võtsin kätte ja kirjutasin kirja Jumalale. Aitab eneseohverdustest, küsin isekalt midagi endale. Küsin seda, mis mu elu jälle ilusaks teeks.

Mul on käekotis metsmaasikalõhnaline lõhnaküünal, kuspeal on kirjas "Õhus on armastust". Armastus on igal pool olemas. Pean õppima seda nägema. Kui nädalavahetusel Kustiga metsas mustikal ja kukeseenel käisin, istusin korra kännule ja nägin enda ees puukooretükki, mille sees oli südamekujuline auk. Haarasin selle hellalt kaasa ja toimetasin linna. Panin kapi peale. Nüüd panen lõhnaküünla sinna kõrvale.

aku sayang kamu *

Aaww, mind ootab ees nii armas päev :) Mõnulen praegu juba ette. Lõuna ajal väikesed kunstiluprotseduurid. Siis linna peale seda ilu näitama! Kõigepealt sõbrannaga kinno. Üliromantilist "Kirjad Juliale" vaatama ja siis!

Siis koju, sest pika nillimise peale õnnestus mul täna tagakopli raamatukogust hankida Elisabeth Gilberti "Söö, palveta, armasta". Lõpuks ometi saan mina ka seda lugeda!

Ja nii kino kui raamatu jaoks on väljas täiesti sobiv sombune ilm. Ma olen või sees praegu :)

* "aku sayang kamu" on indoneesia keeles "ma armastan sind". Info siit

Vanad f...buddyd jäägu ikka minevikku

Annan praegu heleda laksu endale vastu neid näppe, mis saatsivad reede öösel sõnumeid jumal teab kuhu ja jumal teab kellele. Hakkab jälle pihta! Piinlik, piinlik.

See ei ole mingi vabandus, et üks nälg võtab silmanägemist, või et roosa vein ja imeliku kuu kuma olid pähe hakanud. Korra jätad end valveta ja kohe on pahandus käes.

Ego sai muidugi väikse pai, sest ega vastureageering ei jäänud ju tulemata :) Mehed...Nii ettearvatavad. Nii tore.

Ennustuse sain ka tasuta kaasa - hiljemalt augusti lõpuks helistan tagasi ja aasta lõpuks on kõik vanamoodi.

Dream on, kallike :)

Lihtsalt mõtted

Mul pole küll piisavalt vanust, et jagada armastuse teemal olulisi õpetussõnu või elutarkusi. Samas vanus ei takistanud selgeltnägijana tuntuks saanud noorukesel Nastjal lettidelt valguskiirusel haaratavat raamatut oma elust kirjutada.

Üks asi, mida ma armastusest kindlalt tean, on see, et ta teeb maailma ikka väga ilusaks ja raputab krohvi ka laest alla, kui vaja. Ning sellevõrra hullemaks, kui ta otsa saab või kaob…

Mu kogemuste kohver on just nii suur, et ma võin väita – olen poolel teel. Rännakul on saabunud see hetk, kus väsimus hakkab võimust võtma ja motivatsioon hääbub. Surnud punkt. Mul on seljataga mitu olulist kaotust. Olen kasutanud ära kõik oma vaimsed ja füüsilised ressursid, kogu aur kulub praegu enese kokkukorjamisele ja endale ergutuskõnede pidamisele.

Targemad teavad rääkida, et surnud punktist aitab üle saada uus ülesande püstitus või uus eesmärk. Või siis alavahetus, mainitakse ka liigavahetust. Ning surnud punktist jätkavad edasi ainult need, kes leiavad uues eesmärgis enda jaoks mõtte.

Einoh, selgemast selgem on see, et ainult naistega suhtlemise peale üle ma ei lähe. Liigavahetus? Hmm.. Mulle meenub siinkohal üks mu töökaaslane, kes soovitas, et kui ma enda kehtestatud piirangutest loobuks, oleks võimalusi koheselt jalaga segada. Tänan soovitamast, aga ei.

Jääb üle uue eesmärgi püstitamine. Ühe asja olen ma veel oma elu jooksul ära õppinud – elult võetakse õppetunde kas kergel või keerulisemal moel. Mina olen vaieldamatult see kategooria, kes õppetundide omastamisel ei ole kõige kirkam kriit karbis. Vahel tuleb õppetundi oma paar korda korrata, enne kui ma vajalikud järeldused teen. Vahel ei teegi ning viimaseks õppetunniks on tavaliselt Elult jalahoop tagumikku. Näoli poris jõuavad nii mõnedki tarkused kiiremini sihtkohta – ajju.

„Elu tuleb ikka elada täie rinnaga, siis saad rohkem õppetunde, mille peale rahulolu-hoonet ehitada. Ainuke asi, mida teha ei tohi, on kurbuse või armastuse mahasurumine. Siis muutud tuimaks, maailm läheb halliks, erksus kolib kaugele ja ükskõiksus tuleb lähedale.“ Sellise kirja sain kunagi ühelt mulle oluliselt inimeselt. See pani mind mõtlema.