Tänane naljapäev - tegin pisemale klassikalist nalja "siga lendab" ja jälgisin naeruga kuidas väikemees unesegasena aknast välja pingsalt vaatab - on teisest otsast ka pisut kurb päev. Täpselt 1 aasta sai mööda päevast, kui uks Superkangelase järjekordse lahkumise järel kinni paugatas. Enne seda oli 1 aasta koos ja veel enne seda 1 aasta lahus.
Ma isegi ei tea, miks ma seda meenutan ja miks see päev mul meeles on. Ilmselt on lihtsalt inimlikult raske loobuda u. 10-aasta pikkusest suhtest. Õigemini see võtab kauem aega kui 1 aasta. Lisaks on mul kodus pool garaažitäit kodustlahkunu kraami, mis tuleks kokku pakkida ja ära saata. Võtsin selleks tükk aega hoogu ja ükspäev isegi alustasin asjaga. Aga esimese asjana leidsin mingist kilekotist rahakoti. Otse loomulikult oli mul vaja see läbi sorida. Mis teha, selline inimrämps ma olengi. Tegelikult tahtsin lihtsalt midagi tuttavat või meenutustväärt leida, no umbes nagu nuusutad teise riideid, et tuttavat lõhna tunda. Aga leidsin hoopis võõra tütarlapse poolt paberile vajutatud punased huulejäljed koos tema pildikese ja mingi ilase sõnumiga. Paber oli kenasti lamineeritud, et ikka igavesti püsiks. Ja seal rahakoti vahel ta püsisiki. Sinnapaika see pakkimine sel päeval jäigi. Käte värinal astusin garaažist välja, võtsin sahtlist suured käärid ja lõikasin selle jama lihtsalt tükkideks. Ma tean, et see oli väiklane ja mõttetu, aga ma ei saanud seda alles ka jätta. Niipalju siis pakkimisest. Eks kunagi proovin uuesti.
Ma isegi ei tea, miks ma arvasin, et praegune olukord maailmas võiks talle niipalju korda minna, et küsiks korragi, kuidas mul ja lapsel läheb... Kuidas me hakkama saame. Kadeduse ja rõõmuga jälgin kuidas õe peika teisest riigist talle kulleriga mitu kasti maiustusi saadab. Siis tuleb kohe klassikaline meeleheide peale, et miks minust keegi ei hooli. No ühesõnaga siuke hädaving tuleb peale mõneks ajaks.
Aprill juba algas aga Powerwoman pole ikka veel tagasi.
Kaal on pisut kukkunud, tänan Spartat live-treeningute eest, rahaga on veits kitsas aga patt oleks nuriseda, sest on lootust tulemustasule. Seni venitan oma 25 senti nädala peale laiali.
3 comments:
Miks sina talle asju pead saatma - tulgu ise järele. Kui sind kodus pole. Aga hoolimisest ... kui oli Brüsseli terrorirünnak, mille epitsentris ma praktiliselt asusin, küsisid isegi sugulased, keda ma 3756 aastat näinud ei olnud, kuidas mul läheb, kas olen ikka terve ja korras. Ma isegi ei teadnud, et mõned neist teadsid, et ma Brx-is töötan. Aga mitte eks, kellaga seljataga 11 aasat kooselu, neist väheamlt 6-7 suures õnnnes ja armastuses. Siis olime lahus olnud veidi üle aasta. See tegi väga haiget tõesti. Nüüd, tagantjärele tarkusena oskan öelda vaid 'and so what..?' Aasta pole piisav aeg endas Powerwomani taasleidmiseks.
Ja kuskil bittide ja baitide hoomamatul sügavusel on keegi, kes tahab väga teada kuidas te hakkama saate ja kuidas teil läheb :)
<3 <3
Tänan küsimast, on häid päevi ja on halbu päevi :)
Aga üldjoontes oleks patt nuriseda, vaid õhtuti enne magamajäämist piinab vahel valus igatsus veelgi parema elu järgi.
Post a Comment