09 May 2017

Kultuurne: "Meeste kodu" Ugalas

Juhtun teatrisse tavaliselt siis, kui keegi tuttav/kolleeg broneerib suurema hulga pileteid ja pakub neid siis teistele. Seekord organiseeriti mu töökohast reis täis bussiga Viljandi vastremonditud "Ugalasse" vaatama komöödiat "Meeste kodu".




Vaatasin seda organisatoorset e-maili natuke mõtlikult - kaaslast mul pole ja googeldades selgus ka, et teatritükk on suht sisu- ja ajuvaba. Otsustasin, et las ta seekord siis jääb...

Puhtjuhuslikult aga tuli sõbrannadega juttu sellest teatrireisist, mõtlesime aga miks mitte? Mugav buss, ilus linn ja vähekäidud teater. No hea küll, mõeldud-tehtud, natuke naeru kulub ikka marjaks ära.

Ma pikalt ei hakkaks etendusest rääkima, see on kavas juba 2011. aastast ning googel on arvustusi äärest-ääreni täis. Mis mind aga imestama paneb, on inimeste reaktsioon või arusaamine sellest etendustest. See on nagu NIIIII erinev. Nagu inimesed polekski ühte ja sama tükki vaadanud. Ühtedel on piinlik vaadata, kuna näitlejad nö eksivad tekstiga, teisi häirib labasus ja sügavmõttelisuse puudus, kolmandat tahtsid midagi tõsisemat näha.

Minu jaoks oli selle etenduse väärtus heades näitlejates, kes tulid kokku, et omavahel pisut nalja teha. Kogu süžee oli lihtsalt taustaks, raamiks Ago Andersonile, Riho Kütsarile, Indrek Sammulile ja Mait Malmstenile. Sisu kui sellist polnud suurt ollagi ja seda, et keskealised lahutatud mehed omadega hakkama ei saa, teadsin ma ennegi :)

Seda tükki jälgides ja naerust pisaraid valades lihtsalt vaatasin, kuidas mehed/lavaka kursusekaaslased/ sõbrad omavahel lustivad, teineteisele vimkasid ja vingerpusse viskavad ja justkui võistlevad selles, kes teisi laval rohkem naerma saab ajada. Nii mitmedki dialoogid kadusid näitlejate naeruhoogudesse ja itsitamistesse, dialoogid kordusid, kuna jäid vahepeal naeru tõttu pooleli või jätkusid suvaliste kohtade pealt. Kui sõnadest enam ei jätkunud teineteise naermaajamiseks, saabus Ago Andersoni tegelaskuju järjekordse kummalise püksipaari või flanellsärgiga.

Okei, võibolla tõesti peaks teatris mängitama vaid kultuurseid, tõsiseid ja sügavmõttelisi tükke, mitte selliseid, kus tunneks nagu oleks lihtsalt heas seltskonnas istunud ja naernud asjade üle, millest hiljem ei mäleta kohe mitte midagi. Aga samas on ju võimalik alati pisut eeltööd teha ja valida, mida vaadata ja mida mitte? Kui ma tahan tõsist kultuuri, siis ma kindlasti ei lähe "Meeste kodu vaatama". Kuid kui ma soovin mõnusat õhtupoolikut sõbrannadega, head jäätisekokteili, kauneid vaateid remonditud teatri suurtest akendest ja natuke naeruteraapiat siis oli see just õige etendus.

2 comments:

Anonymous said...

Tead, need naerupursked ja teksti unustamine korduvad neil etendusest etendusse. Juba 6 aastat. Jah, saal naeris kaasa, kuid teise apsaka juures hammustasin läbi, et kõik see on juba nö etendusse sisse kirjutatud ning peale seda tundus selline lavastatud "spontaansus" naljaka asemel hoopis tobe.

LegaalneBlond said...

Jaa, sellest sain ka mina kohe aru. Eriti kuna lugesin hulgaliselt arvustusi läbi enne etendust. Ma tõesti poleks tahtnud oma aega raisata totaalse jama peale. Seega olin ette valmistunud jälgima seda mängu :)

Jaa, naerupurtsatused ja sassiminekud olid stsenaariumisse sisse kirjutatud. Mis aga asja spontaanseks muutis, oli minu arust see, et nad üritasid üksteist üllatada. Ehk need sassiminekud ja naljad ei olnud sõnaliselt ja kellaajaliselt sissekirjutatud vaid nö koha peal välja mõeldud. Muidu poleks nad nii südamest ise naerda ju saanudki.

A noh, see on minu arvamus ja ei pretendeeri täielikule tõele.