Juustuvõileivad ja rummikokteil

Tegelikult oli veel üks Nutellaga sai ka.

Laupäevaõhtu. Nädal sellest kui Superkangelane taas komandeeringusse sõitis. Nädal mõnusat omaette olemist. Ma tean, et on natuke õudne ja hirmus tunda ennast hästi, kui teinepool kodus pole. Aga mis parata, nii see on. Muidugi ma igatsen ka ja tunnen puudust.

On aega endale ja oma ilusatele mõtetele. Et miuke elu tegelikult olema peaks - roosamannavahuline. Vajadus vaadata eepilisi armastusfilme. Kus armastus on SUUUUR aga siis üks osapooltest sureb ära. Elioni videolaenutusest tellisin "One day". Hästi kurb armastusfilm sellest, kuidas koosolemise aega jäi liiga väheks. Kinos "Diana". Jällegi kurb-kurb film sellest, et vahel ei piisa armastusest. Kuigi päris-Hasnat väidab, et film ei saanud nende armastusloole ligilähedaltki pihta, siis mina ütlen, et just selline väide klapib täpipealt filmi-Hasnati olemusega.

Seega said kaks naist, kes armastasid liiga palju, õnnetul kombel surma. Mitte et ma sellest mingeid järeldusi teha tahaks... Aga pean tunnistama, et minul isiklikult on raskusi lahkelt ja avatult armastamisega. Minul kohe keel ei paendu kallimale otse näkku ütlema, et ta on mulle tähtis ja noh tegelt ma ikka armastan ka teda. Päris palju. Isegi eepiliselt.

Vahel aga on elus jällegi hetk, kus  "ma armastan sind" lipsab üle huulte täiesti vales kohas, valel ajal ja inimesele, kes kunagi ei tohiks sellest midagi teada. No näiteks üheöösuhte ajal. Mina ei tea kuidas teiste naistega on aga minul toimib üheöösuhe ka ainult tunnete abil. Sellist värki, et ma partnerist karvavõrdki ei hooli, pole olnud. Aga teavitada üheöösuhtepartnerit armastuse olemasolust paneb tüübi ikka väga kärmelt jalast heidetud sokke ja pükse otsima ja ukselingi järgi kobama.

Ja reaalelu siis ongi selline, et kui kallim on kaugel siis on armastus ia igatsus aga kui tuleb koju, tahaks kohe ukse peal panniga üle kukla anda.