Mida vanemaks, seda.... vanemaks

 Töökoht sai vahetatud. Ühe aasta sees kaks korda tööd vahetada ja mõlemal korral alustada praktiliselt nullist, kuna valdkond on uus, on ikka paras kangelastegu. Kiidan ennast selle eest ja patsutan tunnustavalt õlale. Hetkel olen suht rahul, On põnev, meeskond on vahva ja just kolisin uude kabinetti, mis on imeline.

Suvel elasin üle pika aja läbi ühe 3-kuulise romaani. Täpselt 3 kuu täitumise päeval sain esimest korda elus totaalse ghostimise osaliseks. Ühel hetkel teed plaane, räägid ja facetimed iga päev mitu korda (ta töötas teises riigis)  ja  unistad koos veedetud jõuludest, ja järgmisel hetkel on Suur Vaikus ja blokk kõikides kanalites. Korra üle pika aja avad ennast nii palju, et suhtled  ja hoolid kellestki, ja siis saad kohe heleda laksuga vastu näppe.

Eelmisel nädalal selle kõige tatisema ja märjema ilmaga õhkasin lõunal käies südamest, et keegi võiks mind tööukse juurest peale võtta ja koduukse ees maha panna ja ma ei peaks enam põlvini jääseguses vees sumpama. Universum kuulas mind ja saatis mu teele mingi ossi, kes kutsus mind kohvile ja lubas pärast tööd mulle autoga järgi tulla. A kas ma seda siis tahtsin??

Viimase aja suurim nauding oli club26 kuupilet. Mul oli vaja Stebby raha viimasel päeval ära kulutada ja siis mõtlesin, et ahh, teen endale kingituse. Mu varasem spordiklubi oli Sparta, aga nüüd asun sellest nii kaugel ja lisaks käin tööl ühistranspordiga, et sinnaminek on liiga vaevarikas. Pärast tööd tahaks kuskile kohe jõuda ja pärast trenni ka kohe autosse ja koju. Club26 vastas vähemalt nendele kriteeriumitele, et on suht töö lähedal ja pärast saad maja kõrvalt kohe bussi peale. Iga jumala kord, kui hakkasin klubi poole kõndima, vedasin jalgu järgi, et pean trenni minema ja hetk hiljem ütlesin endale, et missassja! ma lähen täiega nautima ja mõnulema ja just seda ma seal tegingi. Natuke jõusaali, siis basseini suplema, siis sanaariumisse, siis kuuma leilisauna ja mõnusalt duši alla. Seejärel teenindaja juurest mahlakas õun kaasa ja kuumusest õhkavana bussi peale. Paar tundi täielikku naudingut ja enesele pühandatud aega imeliste vaadetega Tallinna linnale. 

Mis aga vanadusse puutub, siis pikaaegne köha osutus kopsuklamüüdiaks ja üle kuu kestnud õlavalu osutus artroosiks. Hakkan vaikselt otsast lagunema...Käi veel perearsti juures. Viimases hädas lähed ja siis ka selgub, et kolesterool on liiga kõrge ja D-vitamiini pole veres ollagi. 

Aga ma siiski jätkan, veel alla ei anna ja lusikat nurka ei viska.

Null lille mu laual

 Naistepäev...

Lillesülemite pildid FB-s, kulleritega saadetud üllatused, naeratavad naised koogilauas, pabertuutudega mehed tänaval. Nii armas on seda sehkendamist vaadata. Välja arvatud see tõik, et minu praegusel töökohal valitseb haudvaikus ja ei liigu ükski lill ega koogitükk. Käisin ise poes ja tõin endale kooki.

Õnneks vahetan peatselt töökohta. See koht, kus ma olen, on mind täiesti stressi ajanud. Mõtlesin, et selliseid ülemusi ja kolleege pole enam olemas. Aga eksisin. Tagarääkimine, šovinism, isikukultus, mikromanageerimine, pealekaebamine, töötajatega riidlemine jne, kõik on siin au sees. Kurb. Koht ise on väga soliidne ja huvitav, iseenesest on kahju. Aga minu vaimne tervis maksab rohkem. Ja järgmine töökoht ootab mind väga ja maksab ka rohkem :)

Samuti on lootust, et õhtul hilja koju jõudes mind mõni lilleõis ikka ootab. Lapse vanaisa ja eksabikaasa on ikka iga aasta traditsiooniliselt toonud. Ja kui ka ei too, siis ma ostsin nädalavahetusel endale ise kimbu tulpe vaasi, lihtsalt ilu pärast. 

Kas keegi teine tahaks otsustada?

Vahel tahaks kohe niiväga, et keegi teine otsustaks mu asju. Või ütleks, et "tee nii!" Et ei peaks kogu aeg ise nende otsuste tegemisega maadlema. See on nii väsitav.

Näiteks praegu on mul vaja elamist vahetada. Aga elamises on mu internetipoe ladu. Uude elamisse see ei mahu kuidagi. Nüüd on mitu varianti: lõpetada pood; suruda siiski ladu väiksemasse elamisse; rentida miniladu; mingi variant veel, mille peale ma pole lihtsalt tulnud. Või jätta lihtsalt kõik asjad endale või viia hoopis Uuskasutuskeskusse, et keegi teine saaks mu kollektsioonist rõõmu tunda.

Kuidas üldse kolida oma asjadega poole väiksemasse elamisse?

Ja siis ma suudan täiesti lapsikult rõõmustada selle üle, et on olemas selline asi nagu Bolti või CityBee kaubiku rent. Müstiliselt elu kergemaks tegev. Ei pea oma aju pooleks murdma selle üle, et kellel sõpradest-tuttavatest võiks ometi kaubik olla, keda saaks nuruda. Lihtsalt teed endale sobival ajal äpi lahti, võtad kõige lähima kaubiku ja ajad oma asjad korda. Lihtsad rõõmud.

Tegelt alati ei peagi minu eest ära otsustama. Vahel ma tahaks lihtsalt kõva häälega arutada, et leida mõistlik lahendus. Või siis lihtsalt targutada kõrvalt ja lasta ikka kellegil teisel ära otsustada :)

Ma tahaks nüüd mõnda aega siuke printsess olla...Viiakse, tuuakse ja antakse raha kulutamiseks. Alates eelmise aasta alguse töökohavahetuse otsusest on vaja olnud nii palju otsustada, et ellu jääda ja hakkama saada. Ja kõik need covidi ja euribori kriisid on vaja olnud üle elada. Ma hästi ei jaksa enam...

Head uut!

 Jälle algab kõik, algab uuesti kõik...

Ma ei tea kuidas teiega, aga mina ei täitnud ühtegi oma eelmise aasta lubadust. Peab see aasta kõik uuesti lubama. Ja rohkem üritama. Seega kokkuvõttes võin öelda, et minu Tiigriaasta märkimisväärset tiigrihüpet ei teinud.

Üleüldse oli see 2022. aasta selline kummaline. Pidi loobuma töökohast, mis meeldis. Ja alustama kohas, kus nii väga ei meeldi aga palk on suurem. Aasta lõpus Euribori tõustes oli õigeaegse töökohavahetuse üle muidugi hea meel. Samas ideaalis oleks ju võinud eelmises töökohaski palka mõnesaja võrra tõsta. 

Mis mulle aga meeldis eelmisel aastal - uus auto ja Pariisi reis koos sõbrannadega. Minu nunnu on must VW New Beetle ja mul tuleb heldimusest alati pisar silmanurka, kui teda kodu ees seismas vaatan. Seisab ta aga sellepärast, et kesklinnas tööl pean käima kahjuks bussiga. Siiski mõned sõidud saab ikka õhtuti ja nädalavahetuseti teha.

Paris..... mon amour.

Pariisi-reis oli tore. Sama tore kui Berliini reis eelneval nädalavahetusel enne Pariisi minekut. Selline maailmakodaniku tunne tuli kohe peale, üks nädalavahetus Berliinis, teine Pariisis. Si chic...

See aasta peaks veidi rohkem üritama. Mõtlema kõigepeal välja, mida ma üldse tahan. See tundub kõige keerulisem ülesanne olevat. Ma tean, mida ma tunda tahan. Aga kuidas sinna jõuda, seda ma ei tea ja ei oska välja mõelda. Mõned aastakümned on veel jäänud selle välja mõtlemiseks :) 

Lõpetuseks teile, kes mind ikka lugeda viitsivad, Ilona Kaldre sõnad otse Kroonikast:

"Kui uue aasta hommikul ärkate, mõelge, et kõik halb ja hea on selja taga. Olete ainult teie ja uue aasta uus päev. See on nagu uus elu. Tühi leht. Uus eluetapp nimega „2023“. Edaspidi sõltub kõik ainult teist, mis värvidega need 365 päeva täita. Peale musta on palju teisi erksamaid ja optimistlikumaid värve. Edu!“

Sügisehõng

Õues on sügiselõhn. Sain suvelõppu natuke puhkust, mille jooksul mõtlesin korralikult logeleda ja suvitada, aga ei õnnestunud. 3 päeva üritasin koristada oma pojakese tuba, et saaks enne koolialgust korda. Nii kaua läks aega sellepärast, et tegemist on väkestviisi hoarder'iga, kes röökis nutta iga väiksemagi paberi või katkise mänguasja pärast, mida ma ära visata üritasin. Pool päeva suutsin koristada ja pool päeva pidin närve puhkama.

Garaaži koristuseni ei jõudnudki. Kõiki aknaid ka ära pesta ei jõudnud. Tegemata tööde nimekiri on praktiliselt sama pikk kui enne puhkust.

Ma jõudsin tõdemuseni, et minu elus on olnud liiga palju mehi, kes on lahkunud sõnagi lausumata, põhjust ütlemata, mind oma elust kustutades... Alates isast. 

Vahepealne elu update

 Äkki on AD-d need, mis ei lase enam kirjutamisele sundivatel emotsioonidel võimust võtta...? Suht hea rahulik mullielu. Miski ei aja väga närvi :) Ei pane reageerima. 

No see oli ka, et uus töökoht ja sisseelamine hõivasid vahepeal suurema osa elust. Ja muidugi see ühistranspordiga harjumine. Praegu on juba enam vähem aga algul hoidsin küll kahe näpuga torust, endal nina terve sõiduaja krimpsus. 

Puhkust ka väga see suvi pole. Seda intensiivsemad on õhtud ja nädalavahetused. Kui kõik asjad tuleks korda ajada. 

Mõned deidid.... Sõbrannad juba rõõmustasid, et üle pika aja on deidid. Eks see ole väike samm edasi küll. Ma küll veel ei tea täpselt kuhupoole. Mul, ja ilmselt paljudel teistel naistel, on kalduvus kiirelt ära kiinduda ja juba suhteks pidama hakata väga varajases staadiumis asja. Selle vältimiseks on mul mitu erinevat, kellega deitida. Hajutan intensiivsust. Ei pane mune ühte korvi. Küll ma ära tunnen kui asi õige on. Seekord ei tõtta seda asja ise oma kätega õigeks tegema.

Ühe puhul tahaks küll põhimõtteliselt kohe sisse kolida. Tark, rahulik, tasakaalukas, kena, hea huumor. ilusad tätoveeringud, oma ettevõte, korralik auto ja oma korter. Ainus miinus on see, et ta teeb jube palju tööd. Ja siis on väsinud. Ja pool elust on kuskil teises linnas. Nii et ma ei näe reaalselt seda ruumi, kuhu mina mahuks. Või siis ta ei tahagi, et ma kuskile mahuks. Ja üldse oleks seda liiga vara mõelda ka.

Teine on suht sama hea. Tohutult hooliv ja hea südamega. Ülimõnusa kehaga, kogu aeg tahaks tema lähedal olla, taaskord hea huumor ja rõõmus meel. Miinuseid väga polegi. Ja tema puhul on lihtne see, et ta ei taha kohustusi (see siis tähendab suhet).  Kuna ma ka ei tea, mida ma täpselt tahan, siis mulle meeldib, kui pole ootusi või kohustust kuskile eesmärgile jõuda. Ongi selline mõnus ajaveetmine. Praegu.

Muus osas läheb kõik sissetallatud rada edasi. Lapsed, kodu, töö. sõbrad. Kohutavad elektrihinnad ja kõikide asjade kallinemine. Sellega toimetulemiseks ma muidugi tööd vahetasingi. Samas ütleme nii, et hõisata pole midagi ja ülihea oleks, kui keegi võtaks kasvõi väikesegi osa kohustusi minult ära. Aga ei, pingutan üksi edasi. Eesti naine peab hakkama saama, kuidas, seda ei küsi keegi.

Öisele lugejale

 Ma loen ise ka vahel oma vanu postitusi ja imestan kui hästi ja huvitavalt need kirjutatud on :)

Olen tahtnud kirjutada küll, kuid ikka mõelnud, et pole nagu midagi nii tähtsat öelda või ühtegi nii ägedat emotsiooni, mida edasi anda.

Lahe on see, et viimaste aastate soovinimekirjast on selle aasta esimesel kolmandikul juba kaks tükki pauhti täide läinud. Lihtsalt niimoodi nipsust, ilma suurema pingutuseta. Aitäh, aitäh, aitäh.

Karjäärivahetus ja uus auto.

Lugesin pärast detsembrikuist elektrihinnatõusu oma raha ja kohustused kokku ja sain aru, et niimoodi edasi enam ei saa. Senine karjäär tuleb lõppenuks lugeda ja leida midagi uut, kus ei vihjata juba saavutatud palgalaele. Pisteliselt töökuulutusi sirvides jäi äkki üks silma ja vaatamata keerulistele olukordadele (sõda) ja pikaleveninud konkursile jäin ma sõelale ja mulle tehti tööpakkumine. Varsti siis juba uues kohas.

Kui oma noortele kolleegidele minekust teavitasin, siis üks vaatas mulle oma suurte siiraste 20-aastase silmadega otsa ja lohutas, et "Nii tore, et sa soovid veel uut ametit õppida. Kunagi pole hilja...." Ütleme nii, et ta ilmselgelt tahtis midagi head öelda :D aga välja kukkus nii, et ma oleks tahtnud lähimalt rõdult alla hüpata, et mind niiiiiii vanaks peetakse.

Ma nägin veebruaris auto24s niisama surfates oma unistuste autot. Mõtlesin, et just seda ma tahaks. Olen u 3 aastat ilma oma isikliku autota olnud. Guugeldasin isegi automüüjat, et kas on usaldusväärne. Raha mul muidugi polnud, niisama unistasin. Võrdlesin teise sama marki autodega. Ühesõnaga mängisin selle mõttega. Kui äkki aprilliks tekkis ootamatult osake autorahast. Teise osa sebisin juurde ja järgmisel hetkel olingi automüüja juures ülekannet teostamas.

Uus auto, uus töökoht. Suht suured asjad korda saadetud.
Aga kuskil on ikka mingi kurbus ja rahulolematus. Tahaks veelgi paremini.