See võiks ja peaks olema pildipostitus. Sest siis oleks mu jutul palju rohkem maiku. Aga kuna ma fotokat igal pool kaasas ei kanna ja olen oma seltskonnas ja suguvõsas veel see viimane üksik vaal, kes kasutab Nokia 3720 mobiiltelefoni, mis ei tantsi ega löö trummi, siis neil kõikidel põhjustel mul pilte lihtsalt pole. Ei, pidage, mul meenus üks vaal veel, kellel nutikat pole! :D Lemmikbeib.
Niisiis peate mõne koha peal lihtsalt silmad sulgema ja üritama ette kujutada minu vahvat nädalavahetust.
Laupäeval pakkus meie väikese lapse vanaisa, et ta läheb beebiga hea meelega jalutama, kui mul on äkki vaja kuskile minna. Otsest vajadust polnudki aga ega siis head pakkumist saa mööda lasta. Õnneks tekkis kohe ka õel (õde-õel) Nõmme turule mineku plaan ja sinna me siis neljakesi - õed tütardega - sättisimegi. Algul ma nagu ei tahtnudki midagi osta. Õde jahtis Eesti õunu. Vaatasin ja vaatasin neid turulette ja äkki oli mul sada tahtmist ja null kotti tavaari jaoks. See aga ei takistanud mul kokku kahmamast lillkapsast, ürtidega talujuustu, brokkolit, ploome, mustikaid, õunu ja kurke. Osa asju oleks veel tahtnud aga enam ei mahtunud ja ilusad porgandid jäid meist maha. Kell ka tiksus halastamatult kojuminekuaega ja ainus positiivne külg oli kiirustamise juures see, et pontšikubaari ei jõudnud. :)
Väike laps oli jalutamast tulles maruheas tujus. Kuni magamaminekuni. Ja kui ta juba õndsat und magas, sõime meie suure lapsega ürtidega talujuustu ja näkileiba ja mina õhkasin ilusa päeva lõpetuseks ning lubasin endale klaasikese Radlerit juustu kõrvale.
Pühapäeva hommikukohvi kõrvale
mustikakooki mugides ootasin rõõmsalt taas ämma ja äia külla. Ämm oli lubanud tulla õpetama, kuidas baklažaane nii teha, et välja tuleb seenemaitseline mögin. Äi aga läks taas lapselapsega õue omi jutte puhuma. Mina ei tea, mis nemad seal räägivad, aga tagasi tulles on laps alati heas tujus.
Meie siis ämmaga vaaritasime ja puhusime igast naistejutte söögitegemise kõrvale. Näiteks restoranides käimisest. Pole midagi hirmsamat siin maailmas, kui ise natuke süüa teha osates sattuda restorani, mille toidud ei kõlba. Mul on õnneks väga üksikud sellised kogemused. Ämm räägib et "milleks restoranid? teen kodus head süüa, panen küünlad põlema ja me võime tantsida ka, kui Saša tahab."
Oh, mul pöördus selle jutu peale kohe sisikond kadedusest tagurpidi. Mismõttes temal on sellline mees, kellega saab kodus romantikat teha ja küünlavalgel tantsida. Ja miks mul sellist pole?
Nüüd ootab mind veel pühapäevaõhtune poeskäik ja lemmitegevus-triikimine. Loodetavasti teil ikka kerkisid mõned elavad pildid silme ette.
TIBSKeI1f!tQ~~60_35.JPG)
