Mis sa õhtul teed?

...?

Kahjuks küsib seda sümpaatne, kuid mitte Oma Mees.

Mis ma õhtul teen... Täna on üle pika pika aja õhtu, kui ma olen ihuüksinda ja naudin seda! Joon väikest punast veinikest ja söön Selveri pasteediga röstsaiu. Mõtlen jõululaua toitude ja soetamist vajavate jõulukingituste peale. Kooliga on selleks aastaks ühel pool. Kohustused muidugi kuhjas ootavad aga tssttt, ma puhkan praegu. Kaifin. Vaikust ja rahu ja omaenda mõtteid.

Head mõtted saabuvad hulgakesi. Vaja vaid kirja panna. Vein ja lõõgastus, just seda ma vajan mõttetööks. Dima Bilan ka muidugi. Ilma temata mul pole inspiratsiooni. Uskumatu, kuidas kõik plaanid saavad tehtud ja kõik asjad organiseeritud. Häid mõtteid jääb veel ülegi :))

Teilegi rahulikku jõuluaega ja mõnusat olemist!

Sinine esmaspäev

Oled Sa kunagi läinud tooma kõrvalkohvikust lõunat, saanud oma toidukarbi kätte, märganud ühes lauas istumas Mikk Saare näoga poissi, jäänud teda vahtima, koperdanud terava saapaninaga toolijala taha ja langenud laudade-toolide kolinal keset põrandat pikali?

Ei ole? Siis Sa ei tea, kuidas ma end praegu tunnen :) Lisaks valutavale küljele. Aga seda ma ütlen küll, ma ei ole paha inimene aga kui ma ise oleksin näinud seda situatsiooni kõrvalt, oleks kõva häälega naernud.

Aeg kaob, rõõmud...jäävad?

Paar päeva tagasi hommikul peegli ees poolalasti juukseid föönitades tabas mind ilmutus: ma olen vananev naine.

Täitsa lambist äkki tuli. Siiani polnud eriti oma vanusele mõelnudki. Ümberringi noored sõbrad, noored mehed. Kui ei mõtle, siis ei tea oma vanust. Oled just nii noor, kui noorendavad on su tegevused. Käin koolis, sisustan oma vaba aega peamiselt sõpradega, ei ela tavapärast koduperenaise ja lapsevanema elu, ostan autosid, millel on silmapaistev välimus ja võimas mootor :)

Ja peale selle, et ma ennast vanana tunnen, tabas mind ka soov enam mitte kellegi või mitte millegi järele oodata. Siuke Remarque kangelanna soov - mitte raisata ühtegi päeva oma elust ootamise ja ajaraiskamise peale.

Minu viga on aint see, et ma olen arg. Ma pean ootama hetke, mil ma olen valmis ootamisest loobuma. Ja selle aja peale olen ma ilmselt juba pensionär. Ja siis on kõigeks lootusetult hilja...

Kodune keemialabor

Nurme seebi eksootiline vannitrühvel, shokolaadi näomask, kohvipaks ja meresool, Shea kehavõi, Martini Rose shampus.

Naise elu on ikka mõnus :) Laps läks maale, superkangelane on komandeeringus, mina pühendan kogu aja mõnulemisele.

Vannituba nägi küll peale protseduure välja nagu oleks keegi seal eriti porist karu pesta üritanud. Kohvipaks ja shokolaadi näomask olid lisaks seintele veel põrandal ja laes.

Hullult hea on olla. Nüüd jääb aint seks puudu...

Mehed ei ole naised

Nagu juba eelmise postituse järelkajast selgus, on kaks totaalselt erinevat mõttemaailma - meeste oma ja naiste oma. Ja elu on näidanud, et nende kahe mõttemaailma vahel kokkupuutepunkte praktiliselt ei eksisteeri. Kui, siis ainult kätteõpitud tarkus. Umbes nagu Pavlovi refleks. Et kui naise silmad hakkavad mingis olukorras sinisest halliks tõmbuma, jutt muutub ühesõnaliseks ja suunurgad kukuvad alla, siis saab iga naisemees aru, et nüüd läks midagi ilmselt väga viltu ja tuleb kähku viimased situatsioonid peast läbi lasta, et teaks mille eest vabandada või üritada päästa mida annab.

Ma tean, et kui ma selle järgneva situatsiooni kirja panen, siis ma naeran ise ka. Aga päriselus oli kõik absoluutselt kohutav ja vähe puudus, et ma oleks nutma pursanud täiesti perseläinud õhtu pärast :)

Kutsusin oma superkangelase endaga kaasa "Söö, palveta, armasta" (mehed nüüd ohivad kooris kõik) eellinastusele, kuhu mul olid tasuta piletid. Tavaolukorras ma oleks kindlasti sõbrannadega läinud ja saanud just sellise õhtu, mida vaja. Aga nüüd oli veidi erilisem (tasuta) kinnominek. Toonitasin, rõhutasin ja kriipsutasin mitu korda alla fakti, et tegemist on NAISTEKAGA. Superkangelane otsustas kaasa tulla...

Osad mehed on küll delikaatselt väitnud, et "päris huvitav film". See on nagu untsuläinud toidu puhul poetatakse mokaotsast et, "huvitav maitse". Julgen väita, et mehed ei leia sealt filmist midagi vaatamisväärset. Ei ilusaid naisi, kiireid autosid ega mittemingit actionit. Totaalne naistefilm. Seksi ka minu mäletamist järgi polnud.

Ja mida siis mina õhtult ootasin? Naine nagu olen.

Veini, pastat, lobisemist, filmijärgset ohkimist, pabersalvrätikute sõbralikku jagamist filmi ajal, sooje tänusõnu kaasakutsumise eest jne. Kõike seda ma oleks ka saanud kui oleksin kaasa kutsunud mõne oma sõbrannadest. Ja mitte midagi loetelust ma ei saanud, olles kaasa kutsunud meesterahva. Ja sel hetkel tundus see totaalse maailmalõpu katastroofi ja elu kõige õudsema õhtuna.

Ainult, et mitte meesterahva seisukohalt. Mehe jaoks oli kõik korras.

Lugu sellest, kuidas halb teenindus võib kõik ilusa ära rikkuda

Vilets teenindus teeb mind alati hästi kurvaks. Võtan seda kohe isiklikult. Ja pärast mõtlen tükk aega veel, et millega ma sellise teeninduse küll ära teenisin. Kuigi mõistusega võttes saan aru, et viga pole kunagi minus vaid teenindajas. Ma ei ole kunagi see, kes marsib torssis näoga ja jalaga ust lüües sisse.

Käisin eile õhtul mõnulemas Meriton Spas. Esimest korda. Kummaline teenindus sai alguse juba vastuvõtuletis. Otsa ei vaadanud mulle keegi, küsimusele, "kas teil mõni sooduskaart kehtib?" sain konkreetse vastuse "hetkel ei kehti mitte ükski kaart!". Iseenesest ju viisakas vastus, kui niimoodi kirjapandult lugeda eks. Aga tunde tekitas küll sellise, nagu oleksin hullult rottida tahtnud seal luksuslikus spaas ja vaat et tasuta sisse pugeda nende tähtsasse asutusse. Ootasin ka pärast piletimüümist kerget käeviibet sissepääsu suunas. Kuni siis üks spast väljatulev klient juhatas meid peidetud ringkäigule sissepääsu suunas.

Nii pisikesed asjad, eksole. Aga krt kuidas rikkusid meeleolu. Spa on ju tegelikult armas ja hubane. Aga sellises meeleolus hakkasid kõik pisiasjad silma torkama. See, et riietusruumi põrand oli must ja pikki juuksekarvu nähtavalt täis, et dushiruumid ei olnud puhtad, et basseinide vesi oli veidi jahe,et baaris oli jäätisekokteili tegemiseks ainult maasikajäätist...

Õhtu aga päästis hiilgavalt Mademoiselle kohviku müüja :) Tõeliselt armas ja tore neiu, kes müüs meile kojuvõtmiseks karbitäie parimaid kooke, lisades asjatundlikke soovitusi.

Aga kas ma lähen hea meelega tagasi Meriton Spasse? Ilmselt mitte. Ma ei välista, et ma satun sinna kunagi tagasi, ja siis juba suht madalate ootustega. Seni eelistan iga kell Tallink Spad.

Nohuhooaeg algas

Eile algas mul nohu.

Täiesti ebasobival hetkel muidugi. Mul kõik õhtu planeeritud - juuksur ja gongiteraapia. Nohu ja vilets enesetunne ei mahtnud nendesse plaanidesse kohe kuidagi. Nii ma istusingi juuksuris, nuusates nina nii, et tatt sattus peamiselt pihku ja siis voolas alla ka mööda seda ümberpandavat kilelina. Õudne mark oli küll. Õnneks on vähemalt juuksur mul väga tore ja saime mõlemad mu äparduse üle itsitada.

Gongiteraapia puhul on hea see, et ollakse selili matil pikali. Seega tati ninast väljavoolamise võimalus oli nullilähedane. Mulle sobis.

Ja kui ma siis täna oma värske värvi ja soenguga tööle saabusin siis küsiti hoopis sekretäri käest, et kas ta on juuksuris käinud?!! Ma möönan, et minu magamatusest ja nohust loppis nägu võis varjutada mu ilusad juuksed aga ikkagi.

Siit moraal - sellise kliimaga pole mõtet juuksuri peale raha raisata.

Ja suured paljuõnned Saareblondile piigale ! Kniks ka :)