Mehed ei ole naised

Nagu juba eelmise postituse järelkajast selgus, on kaks totaalselt erinevat mõttemaailma - meeste oma ja naiste oma. Ja elu on näidanud, et nende kahe mõttemaailma vahel kokkupuutepunkte praktiliselt ei eksisteeri. Kui, siis ainult kätteõpitud tarkus. Umbes nagu Pavlovi refleks. Et kui naise silmad hakkavad mingis olukorras sinisest halliks tõmbuma, jutt muutub ühesõnaliseks ja suunurgad kukuvad alla, siis saab iga naisemees aru, et nüüd läks midagi ilmselt väga viltu ja tuleb kähku viimased situatsioonid peast läbi lasta, et teaks mille eest vabandada või üritada päästa mida annab.

Ma tean, et kui ma selle järgneva situatsiooni kirja panen, siis ma naeran ise ka. Aga päriselus oli kõik absoluutselt kohutav ja vähe puudus, et ma oleks nutma pursanud täiesti perseläinud õhtu pärast :)

Kutsusin oma superkangelase endaga kaasa "Söö, palveta, armasta" (mehed nüüd ohivad kooris kõik) eellinastusele, kuhu mul olid tasuta piletid. Tavaolukorras ma oleks kindlasti sõbrannadega läinud ja saanud just sellise õhtu, mida vaja. Aga nüüd oli veidi erilisem (tasuta) kinnominek. Toonitasin, rõhutasin ja kriipsutasin mitu korda alla fakti, et tegemist on NAISTEKAGA. Superkangelane otsustas kaasa tulla...

Osad mehed on küll delikaatselt väitnud, et "päris huvitav film". See on nagu untsuläinud toidu puhul poetatakse mokaotsast et, "huvitav maitse". Julgen väita, et mehed ei leia sealt filmist midagi vaatamisväärset. Ei ilusaid naisi, kiireid autosid ega mittemingit actionit. Totaalne naistefilm. Seksi ka minu mäletamist järgi polnud.

Ja mida siis mina õhtult ootasin? Naine nagu olen.

Veini, pastat, lobisemist, filmijärgset ohkimist, pabersalvrätikute sõbralikku jagamist filmi ajal, sooje tänusõnu kaasakutsumise eest jne. Kõike seda ma oleks ka saanud kui oleksin kaasa kutsunud mõne oma sõbrannadest. Ja mitte midagi loetelust ma ei saanud, olles kaasa kutsunud meesterahva. Ja sel hetkel tundus see totaalse maailmalõpu katastroofi ja elu kõige õudsema õhtuna.

Ainult, et mitte meesterahva seisukohalt. Mehe jaoks oli kõik korras.

Lugu sellest, kuidas halb teenindus võib kõik ilusa ära rikkuda

Vilets teenindus teeb mind alati hästi kurvaks. Võtan seda kohe isiklikult. Ja pärast mõtlen tükk aega veel, et millega ma sellise teeninduse küll ära teenisin. Kuigi mõistusega võttes saan aru, et viga pole kunagi minus vaid teenindajas. Ma ei ole kunagi see, kes marsib torssis näoga ja jalaga ust lüües sisse.

Käisin eile õhtul mõnulemas Meriton Spas. Esimest korda. Kummaline teenindus sai alguse juba vastuvõtuletis. Otsa ei vaadanud mulle keegi, küsimusele, "kas teil mõni sooduskaart kehtib?" sain konkreetse vastuse "hetkel ei kehti mitte ükski kaart!". Iseenesest ju viisakas vastus, kui niimoodi kirjapandult lugeda eks. Aga tunde tekitas küll sellise, nagu oleksin hullult rottida tahtnud seal luksuslikus spaas ja vaat et tasuta sisse pugeda nende tähtsasse asutusse. Ootasin ka pärast piletimüümist kerget käeviibet sissepääsu suunas. Kuni siis üks spast väljatulev klient juhatas meid peidetud ringkäigule sissepääsu suunas.

Nii pisikesed asjad, eksole. Aga krt kuidas rikkusid meeleolu. Spa on ju tegelikult armas ja hubane. Aga sellises meeleolus hakkasid kõik pisiasjad silma torkama. See, et riietusruumi põrand oli must ja pikki juuksekarvu nähtavalt täis, et dushiruumid ei olnud puhtad, et basseinide vesi oli veidi jahe,et baaris oli jäätisekokteili tegemiseks ainult maasikajäätist...

Õhtu aga päästis hiilgavalt Mademoiselle kohviku müüja :) Tõeliselt armas ja tore neiu, kes müüs meile kojuvõtmiseks karbitäie parimaid kooke, lisades asjatundlikke soovitusi.

Aga kas ma lähen hea meelega tagasi Meriton Spasse? Ilmselt mitte. Ma ei välista, et ma satun sinna kunagi tagasi, ja siis juba suht madalate ootustega. Seni eelistan iga kell Tallink Spad.

Nohuhooaeg algas

Eile algas mul nohu.

Täiesti ebasobival hetkel muidugi. Mul kõik õhtu planeeritud - juuksur ja gongiteraapia. Nohu ja vilets enesetunne ei mahtnud nendesse plaanidesse kohe kuidagi. Nii ma istusingi juuksuris, nuusates nina nii, et tatt sattus peamiselt pihku ja siis voolas alla ka mööda seda ümberpandavat kilelina. Õudne mark oli küll. Õnneks on vähemalt juuksur mul väga tore ja saime mõlemad mu äparduse üle itsitada.

Gongiteraapia puhul on hea see, et ollakse selili matil pikali. Seega tati ninast väljavoolamise võimalus oli nullilähedane. Mulle sobis.

Ja kui ma siis täna oma värske värvi ja soenguga tööle saabusin siis küsiti hoopis sekretäri käest, et kas ta on juuksuris käinud?!! Ma möönan, et minu magamatusest ja nohust loppis nägu võis varjutada mu ilusad juuksed aga ikkagi.

Siit moraal - sellise kliimaga pole mõtet juuksuri peale raha raisata.

Ja suured paljuõnned Saareblondile piigale ! Kniks ka :)

Kahju naistest

Eesotsas endast muidugi.

Kohe ei oska komplimente mõnuga vastu võtta. Ja see ei olegi ainuüksi minu viga.Eile märkasin, et päris paljud naised teevad seda. Vaidlevad komplimendile vastu.

- Sul on nii ilusad juuksed! Ahh, mis, tegelt ammu oleks pidanud juuksurisse minema.
- Sulle sobib poisipea ideaalselt! Jajaa, pikad juuksed tegid mind nii koledaks.
- Oi kui kena kleit! Ah, vana narts, kapist leidsin. Enne ei läinud selgagi.

jne jne jne.

Tuleb tuttav ette, eksole.

Tõsine tööpäev

Kell 10.00 äratus. Kell 12.30 väljasõit. Kell 18.00 seenekorjamiseoperatsiooni lõpp. Kell 21.00 õhtusöök.

Vähemalt kord elus õnnestus mul osaleda nädalavahetuse kõige popimal üritusel. Ma muidu olen rohkem selline kodukana ja koduspassija. Ja see popp üritus oli otse loomulikult seenelkäik. Vähemalt pool Eestit oli sel nädalavahetusel metsas. Teine pool niikuinii elabki metsas. S.t maal.

Õige seeneline oli muidugi metsas laupäeva hommikul kell 5. Seega oli suht ootuspärane, et pühapäeva lõunal leidsid seeni ainult eriti terava silmaga ja tihedas võsas ragistada viitsivad seenelised. Lõpuks oli mulgi juuksed põdrakärbseid täis ja ripsmetesse oli takerdunud lugematu arv ämblikuvõrguniite. Aga paraja õhtusöögi jagu kukeseeni tõime ära küll ja jõuluks kaks purki marineeritud männiriisikaid kah.

uiiiiiiii.... paha päev

Esimese tibatillukese tassi kohvi sain ma alles kell 13.00. Minusugune hommikune zombi,kes käivitubki normaalrežiimile ainult poole liitri kohvi abil? Epic feil nagu öeldakse.

Selge see, et selline päeva algus ei tõota head. Lisaks sügeles nina all vaikselt tekkiv ohatis. Vihmast ma ei hakka rääkimagi. Või viigipükstest, mis kaalukaotuse tagajärjel jalast maha kukuvad ja lompides järgi lohisevad. Või parkimisrahast, mille ma pidin võtma lapse hoiukassast, sest mul endal enam lihtsalt pole raha. Või sellest kuradi bensiinitulest, mis lööb põlema kõige ebasobivamatel hetkedel.

Helistasin haleda häälega perearstile, kes lubas mind vahele võtta elavas järjekorras. Sain retsepti kätte aga oh häda - raha on ikka veel nii otsas, et see otsas on ka täitsa otsas. Õnneks on olemas õeraas, kellel raha on natuke vähem otsas. Ja veelgi suuremaks õnneks oli kallile rohule olemas poole odavam analoog.

Koju taasjõudes tegin endale esimese asjana suure tassi kohvi ja mäe merevaigusaiu. Pfft, milline paha päev.

Koristamistuhin

Kui eelmisel õhtul on veiniga pisut liiale mindud, on parim ravim pärast vaevalist tõusmist ja kohvijoomist üks korralik kodukoristus ette võtta. Ideelambikese süttides lonkisin poodi, et soetada korralik puhastusvahendite kogu.. ja üks keefir.

Keerutasin parasjagu ühte Ajaxi-pudelit peos. Mulle Ajax meeldib, tal on nii vänge lõhn, et kohe on aru saada, et on koristatud. Ma ei suutnud valida poes nende kõikide power-super-hüper-universal- jne pudelite vahel. Kõik olid nii ahvatlevad ja lubasid kogu korteri põrandast laeni läikima lüüa, kui neid kasutada.

Minu selja taga peatus aga üks tore, muheda olemisega papi, kes ütles: " Ärge Ajaxit küll võtke, CIF on parem!" Seejärel uurisime kahekesi tükk aega pudeleid ja arutasime, mis võiks ikka hea olla ja jõudsime ühisele järeldusele, et kui mingi asi lubab ikka kõike, siis tegelikult ei puhasta ta suurt midagi. "Ilusat päeva!" hüüdis ta mulle, kui ma väljavalitud pudeli ostukorvi asetasin. Ilusat indeed.

Koristan ja tunnen rõõmu. On vast elu.