Tundesõltuvus

Mulle tundub täna hommikul, et olen teinud ühe tähtsa avastuse. Õigemini küll näen enda ees praegu tervikpilti, mille tükid kogunesid kokku suht pika aja jooksul. Ma näen kui laastav võib olla tundesõltuvus.

Olen saanud nüüd juba päris mitu kuud nautida tundevõõrutusravi ehk tunnetevaba aega. Mõned välgatused on küll olnud, kuid mitte nii olulised, et oleksid jõudnud sõltuvust tekitada või haiget teha. Vahel jõudsin just vahetult enne kõikehaaravasse tundekeerisesse sissekukkumist paar sammu tagasi astuda ja öelda endale, et ei kallis, seda sa nüüd küll tunda ei taha…

Hetkel võin kätt südamele pannes öelda, et mu organism on tundesõltuvusest täiesti vaba. Ja seda alles täna, kui ma olen nii vana kui ma olen ja nii kaua kui ma ennast neiupõlvest mäletan, olen ikka kellegi järgi õhanud ja kellegi pärast kurvastanud.

Ma näen ennast ja ma tunnen ennast. Ma tean, mida ma tahan ja mida ma kindlasti ei taha.

Ma olen iseseisev naine. Yeah!

Millest kõigest ma ilma jäin

Oi, mässajad, vargad ja luuserid, rikkusite mu ilusa nädalavahetuse ära ja seda ma teile üldse ei andesta.

Mul oleks tuhat teist ja palju paremat võimalust olnud oma nädalavahetust veeta. Oleks läinud näiteks ühe pisikese sünnipäevatüdruku hommikukohvile sõbrannadega lobisema või siis nautinud tasuta Aki Takase Quinteti esinemist Estonia Kontserdisaalis või siis oleleks Tartus kevadpäevadel mõne kena ja noore tudengipoisi embuses ja naudiks elu.

Aga ei.
Selle asemel olen pingest puruväsind, unine ja üksi kodus. Päikeseloojang akna taga tähendab seda, et varsti on aeg valmistuda uueks töönädalaks.

Ja isegi juua ei saa lõõgastuseks. Et nagu saavutaks mõnegi, puhkepäeva meenutava lõõgastushetke Martini või D-Lighti abil aga jällegi – ei. Martini just otsa saanud ja muud alkoholivaru ma ka eriti kodus ei hoia. Kõrvalpoes on kõik kättesaamatud aarded ümbritsetud Falcki lindiga - vaadata võid aga ei enamat.

Olge te neetud.

Murehall

Raske on.

Raske ja pingeline. Tahaks teha palju enamat, kui suuteline olen. Näen, kuidas ümberringi tööd tehakse. Elan kaasa. Üritan mõtteid ja soove lugeda silmadest. Kui kuulen et keegi ütleb ”F… siis juba jooksen faksimasina poole. Tahaks olla superman ja terminaator ühes isikus.

Üritan magada. Ei õnnestu. Mõtlen palavikuliselt, mida ma veel teha saaks, genereerin ideid. Veenan ennast, et pean magama ja et minu närveldamisest pole kasu. Ometi uinun alles öösel kell 1 ja uni läheb ära juba 4.44. Loen uudiseid, mis selle ajaga toimunud on.

Murekorts ei lahku laubalt. Miski ei tee rõõmu, kuni kestab sõjaolukord. Kõik muu elu tundub tähtsusetuna. Iga rakk mu kehas kibeleb andma ennast Eesti riigi hüvanguks.

Mõtted on segased, ärevad ja raskesti kirjapandavad. Sry.

Kummardus Armanile

Lühikese perioodi vältel olen kuulnud kolme mehe joovastunud õhkamist teemal, kuivõrd hästi ma pidavat lõhnama. Tipp oli täna, kui ma möödusin hommikul oma kabinetti minnes poolvõõrast kolleegist ja ta sammus mulle järele ning teatas, et „Teil on väga hea lõhn”. Oh seda eesti naise kohmetumist ja kogelemist komplimenti vastu võtta üritades…

Ilmselt on tärkav kevad meeste haistmismeeli teravdanud. Või on siis hr. Armani leiutanud lõhnaõlidesse lisamiseks mõne huvitava komponendi, mis mehi jalust niidab. Milles iganes see saladus ka peitub, mulle see igastahes meeldib.

Lähen ostan varuks veel mõned pudelid.

Elu on seiklus

Vist ei ole ikka hea mõte tantsusaali palavusest ja noorte meeste kuumast embusest otse astuda külma ja tuulisesse öhe ja teha pikk jalutuskäik mööda Emajõe kallast. Kuigi sel hetkel tundus see olevat jumala bro idee. Nüüd tervis logiseb. Ja väljas sajab vihmasegust lörtsi või siis lörtsisegust vihma ja minu enesetunne on selline, et läheks kuuma vanni ja tõmbaks veel sooja suleteki ka peale.

Aga kui arvesse võtta tõika, et tegelt oli mul ilgelt lõbus ja ma sõin maruhead sööki ja nägin hommikul ärgates esimese asjana aknast elujõulisi spordipoisse liibuvates pükstes ja parandasin järgmisel päeval tervist mõnusa spa-külastusega ja tundsin ennast mõnda aega kui noor inimene, siis on see eelnev tervisehala täiesti tühine.

Tervis paraneb aga head mälestused jäävad :)

Lihtsad vajadused

Vahel ei olegi reede õhtul vaja muud, kui teadmist, et järgnevad kaks päeva ei pea töö peale mõtlema. Lisaks veel ahjus tehtud kuumad juustusaiad, külm granaatõuna D-Light ja üks minu lemmik tv-seriaalidest – dr. House.

Vahel teevad sellised lihtsad pisiasjad olemise inimväärseks. Ning vahel ei piisa ka kõigest maailma heast, et ennast hetkekski hästi tunda.

Märatsemiseaeg

Nüüd ma täidan oma varemantud lubaduse märatsema hakata. Sest ajal, kui ma just keset kena kevadet end eriti üksiku ja õnnetuna tunnen, kirjutab mulle keegi:" For someone so adorable, how can you be single?"

Ma kavatsen langeda kõige sügavamasse masendushoogu, unustada söömine, vältida kõiki sõpru ja tuttavaid, lahistada nutta õhtuti teki all, lugeda kõige kurvemaid armastusromaane ja olla ilgelt tujutu.

Ärge mulle homme siis helistage. Pärast seda on kõik jälle ok :)