Olen kuhugi ära eksinud

Taaskord jäi koristamise käigus mulle pihku üks märkmik-päevik. 10-aasta tagune.

Mu elu oli täpselt samasugune kaos nagu praegu. Olin vaba, proovisin üht ja teist ja sain telefoni sõnumeid "ma armastan sind", mis ei tähendanud mitte kui midagi.

10 aastaga oleks ju ometi võinud targemaks saada, paremaks minna, rohkem saavutada? Aga ei. Või siis ongi okei, et 10 aastaste perioodide järgi pudeneb kogu senine elu su ümber tuhaks ja tuleb oma õppetundi uuesti alustada? Mitu sellist 10 aastast perioodi ma jaksan veel??

Hetkel ma vähemalt üritan uuele perioodile rind ees vastu minna. Teen hoolega trenni, langetan kaalu, hoolitsen kõikide väikeste tervismurede eest, millega siiani pole tegeleda viitsinud. Loen raamatuid, võtan oma AD-sid. Proovin suhelda ühe ja teisega. Aga see kõik tundub nii vale! Ma ei taha olla selles elu punktis, kus ma olen!

Need lihtsalt ei lähe omavahel kokku - asjad, mis on mu peas, südames ja reaalsuses. Mõistusega on asjad ühtemoodi, südames teistmoodi ja reaalsus näb välja hoopis kolmandat moodi. Ma olen eksinud sellesse segadusse ega oska endale ühtki teed eesmärgiks võtta. Kasutan automaatpilooti liigagi tihti ja siis on mul lihtsalt ülikahju raisatud ajast. Sest...

"Liig ruttu liha kõduneb ja aru kaob. Ning juhus elada ei ole kuigi sage. See õnn on üürike, mil süda rinnus taob."

          H. Runnel

Ning kuna asjad on minu kontrolli alt väljas siis külastavad mind liigagi tihti paanikahood. Need on üliväsitavad ja raskesti mööduvad. Pühapäeval just maadlesin ühega, lihtsalt ühest hetkest oli niiiii halb olla. Õnneks suutsin end klubisse venitustrenni vedada. Jumal tänatud! Esiteks sain ma täieliku eratreeningu, sest kedagi teist polnudki. Ainult mina ja treener. Tund aega korralikku venitamist ja keskendumist iseendale pani energia uuesti õigetpidi käima. Pärast trenni oli selline tunne nagu oleks mu käed ja jalad vähemalt meetri pikemad :) Täna aga olen täiesti haige igalt poolt, iga liigutus teeb valu. Kohe lähen broneerin mõne uue vägeva trenni.

Mu noor sugulane helistas mulle ükspäev ja teatas, et luges või kuulis kuskilt infot, et depressioonis inimesele tuleb regulaarselt helistada ja küsida kuidas tal läheb. Sel hetkel tundus see päris naljakas. Olin asjalik ja korralikult automaatpiloodil. Aga oma tõetera on siin sees küll. Ma jätan ise kõigile helistamata ja küsimata, sest ma olen täiesti veendunud, et mul pole kellegile midagi pakkuda. Olen mittekeegi ja ei tee midagi huvitavat. Ja mõtlen kogu aeg, kuidas kõigil teistel on, aga mina ei saa seda enam mitte kunagi. (isegi seda ainult kirjutades tuleb pisar silma). Taaskord jubeväsitavad, kontrollimatud ja destruktiivsed mõtted. Vahel saan õnneks neilt sabast kinni ja suudan endale öelda, et "kule stopp! midaassja."

Mida ma saaks veel enda heaks teha, et kaosest pääseda? Mõtteid?

Kullast süda

Ma näen viimasel ajal kirevaid unenägusid, mida ma tavaliselt hommikul enam ei mäleta, ja huvitavaid une-eelseid kujutisi. Teate küll, just sel hetkel kui hakkad nagu magama jääma aga samas veel mõte töötab. Vat sel hetkel nägin ma sellises suures hallis pimeduses ühte kuldset südant, mille küljes oli pikk kuldne traat. See pikk kuldne traat kadus pimedusse ning ma ei näinud, mis seal oli, kuid olin üpris kindel, et seal traadi otsas on teine süda...

Ärkasin hommikul üles ja mõtlesin end haigeks, et mida see pilt tähendada võis. Kellegi käest ei julge otse küsida ka või siis arutada, peavad veits peast imelikuks. Võtsin arvuti lahti ja guugeldasin  "süda kuldne niit" :D

Õnneks mul üks sõbranna siiski on, kellega ma selliseid teemasid arutada saan. Seepärast kirjutasin talle lühikokkuvõtte ja küsisin ta esmaemotsiooni. See oli totaalselt teistsugune kui mu enda emotsioon ja pani mõtlema. Selge on see, et sellel pildil on tähendus ja selles suhtes tuleb midagi ette võtta. Üks variant on katkestada see ühendus...

Aga ma ei taha seda teha.

Ehe näide, kuidas ma pidevalt Elu Võimalustest mööda vaatan...

Meie väike linnaosa pidas nädalavahetusel hoovikohvikute päeva. Panime meiegi ärksamate naabrinaistega pead kokku ja lõime kohviku uksed lahti.

Päev möödus kiirelt, letid tühjenesid hoogsalt ja saabuski hetk valada välja viimane supiports. Kuna supp oli minu jagu ja tehtud,  siis käisin teda vahetpidamata segamas ja sättimas ja kuumust kontrollimas. Vaatasin, et viimane ports oleks pisut napiks jäänud, käisin tõin oma köögist paar kulbitäit lisa. Ühesõnaga sehkendasin seal poti ja supiga kui ligi astus härrasmees, kes teatas, et ta võtaks selle viimase portsu suppi.  Valasin talle siis kenasti selle kaussi ja kõik ikka korralikult kaasa, mis potipõhjas oli. Onu teatas, et tal golfimängimisest läks kõht väga tühjaks... Mina, et palun, siin on supp, siin hapukoor ja siin viimane roheline sibul. Onu oli üksi.

Pärast õhtul alles plahvatas :D  Üksik härrasmees, golf, üritab suhelda - vaba ja rikas!! Oeh, ma vist ei vaadanud talle otsagi. Kuidas ma ometi nii hooletu olin :)

Autoremont ja hallid juuksed

Kuradi autorisu vedas alt. Sidur kukkus kärsates küljest ära. Ohh, ma ei kannata autoparandusega seotud probleeme. Sain mitu salku halle juukseid juurde. Kusjuures reaalsuses sujus asi üpris normaalselt - töölt sain tasuta asendusauto, kolleegid andsid kiire ja korraliku töömehe numbri ning aitasid auto kohale viia. Mida küll kahjuks keegi ei aidanud - remondi eest maksta :(  Selle raha eest oleks ma võinud peaaegu 10 Shiseido pingutavat ja vananemisvastast kreem-maski osta! Nüüd ma ei raatsi ühte purgikestki osta.

Ütlesin meie müügipoistele, et halloo, mul on vaja võimalikult uut, ilusat, emotsiooniga ja automaatkastiga autot, max liisingusumma 100 EUR. Mina küll aru ei saa, miks nad naerma hakkasid.... Leidsid mulle ühe Jetta. Selle polnud muud viga, kui et ta oli aasta vanem ja hinnalt kallim kui mu õe äsjaostetud auto. See ei lähe mitte.

Tubli autoparandaja tegi aga auto nii ilusti korda, et nüüd sõidan nagu uuega. Summuti ei plärise, tagatuled põlevad, sidur ei kärssa enam. Tea, kas mul ongi nüüd ikka seda uut autot vaja.

On.

.

Kui ei ole...

Nägin taaskord, viimasel ajal isegi üpris sagedasti, erootilist unenägu. See on peenelt öeldes seksi nägemine unes, mida-kus-ja kellega, need detailid jätad igaks juhuks enda teada, niigi on teema piisavalt delikaatne.

Võtsin kätte ja guugeldasin, et mida imet võiks küll unes seksi nägemine tähendada? Äkki küllust või lakkamatut õnne või veel midagi toredat. Poole guugeldamise pealt muidugi taipasin oma lollust :D Mida muud see seksi unesnägemine ikka tähendab, kui et teda pole lihtsalt kaua olnud ja tahestahtmata tekib alateadvuses selline väike igatsus ja soov. Kui teadveloleku ajal suudad selle soovi maha suruda siis alateadvusest ujub ta lihtsalt une ajal välja.

Kusjuures ilmaolek või soovi mahasurumine ei olegi nii piinavad, kui nad võibolla kõlavad. Suvalise üheöösuhte järgi tormamist ei pea vajalikuks, klubist/pidudelt lantimist samuti mitte. Tinderi abielumehed ei tõmba ja musta märkmikku booty call- nimedega mul ka pole.

Olen silmanud Perekoolis teemasid, a'la "Kust saab 40+ üksik naine seksi" , kus kõige eredam soovitus oli selline:

Kõige kindlam soovitus teemaalgatajale seksi saamiseks on külastada sex-poodi ja osta omale silikoonist mängusõber (dildo). Päris ausalt. Milleks mingite meheludridega mässata, kui saab ka ilma eriliste lisapingutusteta. Lisaks veel see, et mänguasjaga on seks 24/7 kogu aeg käepärast. See pole tänapäeval mingi tabu, pigem hea võimalus naistele, kellel meest ei ole, ei jätku või pole asja. Mõtle sellele. Lisaks ka see, et pole kartust mingit paha haigust omale külge saada. Enne valiksin justnimelt silikoonist dildo, kui mingi suvalise sugutäku kusagilt portaalist.

Raibe, ja mina just viskasin oma mänguasja ära seetõttu, et kodus oli mees olemas.

Aga noh, tegelikult on need unenäod siiski toredad ja armsad. Ja kuna siiani on mulle kõik mehed lihtsalt sülle kukkunud, ilma erilisi pingutusi läbi viimata, siis ei näe põhjust ka praegu meeleheitlikuks rapsimiseks suvalise sugutäku leidmiseks.

Pühendan parem hetkel kogu tähelepanu endale, teen natuke trenni, loen raamatuid, katsun tööl asjadega järjele saada ja hoolitsen oma laste ja kodu eest. Küll siis laabuvad ka muud eluvaldkonnad.

Higista nagu siga, et välja näha nagu rebane

Kurat. Õigust räägivad, et sport ja trenniskäimine annavad energiat juurde. Kas teate? Annabki!
Täiesti sürreaalne värk. Oled tööpäevast väsinud, vead end trenni, higistad nagu loom, komberdad viimase jõuraasukesega riietusruumi, käid duši all ära ja vualaa! - täiesti uus inimene. Täis värskust ja energiat ning valmis maailma vallutama.

Kui ma omale uuesti spordiklubi kaardi tegin, nägin konto ajaloost, et minu viimane trenn seal klubis jäi 2012.a. oktoobrisse. Mõneti arusaadav ka, sest 2013.a alguses sündis mul pojaraasuke. Aga kokku ligi 5-aastane vahe pole siiski vabandatav. Eriti kui selle aja jooksul on lisandunud 20 kg ülekaalu.

Vähemalt liigub kaal siiski sinnapoole kuhu ma tahan, 8 asemel on esimene number 7. Aga ma alles alustasin ka. Võtsin ikka väga pikalt hoogu ja sugereerisin ennast aga õige klõps käis ära alles nüüd.

Klõpsuga tuli kaasa teinegi klõps - dramaatiline juuksevärvi muudatus. Mida muud naised ikka teevad, kui uued energiad liikvele lähevad. Aga noh dramaatilisusest on asi siiski kaugel, sest ma olen vahelduva eduga kogu aeg brünett-blond-brünett-blond-brünett. Seekord olin blond u. 3 aastat, enne seda pea 10 aastat tume.  Õnneks suutsin üllatada vähemalt töökaaslasi. Kauaaegsematele tuttavatele pole see ilmselt mingi üllatus. Minu pikaajaline juuksurgi ütles pärast juuste kuivatamist, et heh, poleks nagu blond olnudki vahepeal.

Nii et peaaegu uus inimene :)

Oleks ometi ilmsi nii nagu unes

Ma nägin sind täna öösel unes. Tegelesin millegi asjalikuga, mingi koosoleku korraldamisega ja äkki sa jooksid minu juurde. Säravil silmil. Jooksid ja haarasid mu ümbert kinni, meenutasid natuke õhinas kutsikat oma ülevoolavas rõõmus. Sa ütlesid, et... ehh, ma ei mäletagi enam täpselt. Midagi stiilis, et sa oled aru saanud, sa armastad mind ja sa tahad minuga igavesti olla.
Mäletan oma nõutut ja hämmingus ilmet ja kartust kohe sama suurt rõõmu tunda. 
Ma hoidsin sind ja olin ühtaegu segaduses, rõõmus, nõutu, üritasin olla ka asjalik, et ikkagi töö pooleli ju.
Ja kui sa siis lahkusid, tabas mind joovastav õnnetunne. Ma tahtsin kohe kõigile rääkida meist. Me kallistasime igal hetkel, kui sa mu läheduses olid, nagu üritades kaotatut tagasi teha. Kõik oli järsku loomulik ja vaba ja just nii nagu ta olekski pidanud kogu aeg olema. Nagu sina ja mina oleks pidanud kokku kuuluma algusest peale...

* mul on komme kirjutada nendest emotsioonidest, mis mu sisse ära ei mahu, pooleksmurtud A4 lehele. Enamus neid lugudest on suht segased ja katkendlikud, sisaldades palju küsimusi nagu Miks?? Oh, miks? ja erinevaid vandesõnu oma lolluse pihta. Sahtlite koristamise käigus leidsin selle jutuga lehe. Ja see unenägu oleks nagu eile olnud, ma mäletan seda...