Numbrimaagia

Absoluutselt ükskõik, millisele numbreid näitavale objektile ma viimaste nädalate jooksul oma pilku ei heidaks, vaatab sealt vastu mõni järgmistest kombinatsioonidest:

1.11

11.11

13.13

16.16

21.21

jne

jne...

Ma saan aru, et mulle tahetakse midagi öelda või mingi tähtis informatsioon edasi öelda. A no hetkel on täiesti tume maa... Mida ma teadma pean, mis infot mul vaja oleks? Kuhupoole jooksma peaks.
Veits napakas on juba iga kord enne kella vaatamist pisuke hetk karta, et mis numbrikombinatsioon seekord siis?

Oeh, ma olen halb vihjete, mõtete ja tunnete lugeja. Öelge mulle otse!

Elu Kaksikuna

Ma komistasin ühel päeval La Tene ülihea  Kaksikute horoskoobi peale. Lihtsalt vahel on hea lugeda 99% täppiminevat horoskoopi. Ja kas meelega või tahtmatult, loen ma seda natuke iga päev ja lahendan oma probleeme.
Ostsin endale  üle pika aja ise kingituse. Imeilusa tsitriiniga hõbesõrmuse. Et nagu õnnekivi või nii. Toob külluse ja rikka mehe majja :) (Sry pildi kehva kvaliteedi pärast, tööl kiirelt tegin.)

Tööl anti mulle siin ükspäev surmigav ülesanne. Veeretasin seda kogu aeg kaugemale ja tegin teisi asju. Seni kuni kolleeg nõudliku näoga uksele tuli ja tulemust nõudis. Ütlesin talle ausalt, et see on nii igav tööülesanne, mul puudub igasugune huvi seda tegema hakata :) Pole võitlust, pole edukat tööülesande täitmist (nagu horoskoobist lugeda võib). Täna asusin lõpuks asja kallale. Aga oma tingimustel - muutsin ülesande võitluseks! Lasin IT mehel hiireklahvid ära vahetada ja kasutan hiirt nüüd vasaku käega. Ise olen eluaegne paremakäeline.

Esiteks soovitas hiirevahetust töötervishoiu arst ja teiseks on alati huvitav midagi uut proovida. Oli ikka pusimist ja umbes tunni ajaga hakkas aju ka keerdu minema. Süda läks ka natuke pahaks , sest ma olen teada tuntud tasakaaluelundi häirega oksendajast isik, kes ei saa 3D filmigi vaadata.

Aga ma arvan, et veidi harjutamist veel ja siis on asi käpas. Kunagi harjutasin kella paremale käele. Algul oli imelik aga nüüd oleks juba teisitiimelik. Inimene harjub ikka kõigega.

Kuidas ometi vabaneda pidevast negatiivsest sisekõnest?

"Issand, mis juuksed sul on"
"Vaata, kuidas su kõht ripub!"
"Sa oled nii paks ja kole"
"Sind on paha peeglist vaadata"
"Sa oled saamatu ja ei oska oma tööd"
"Sa pole oma palka välja teeninud, laiskvorst"
"Keegi ei taha sinuga koos olla!"
"Sa jäädki elu lõpuni üksikuks"
"Sa ei oska suhteid hoida!"
"Sa ei tule sellest kõigest välja enam"
"Sa oled täisluuser"
"Sa ei viitsi kunagi midagi teha ja lõpule viia"
"Sinust ei saa asja"
"Sa lihtsalt ei oska midagi ja ei hakkagi oskama"
...

 jne jne. Hommikust õhtuni. Üks kriitika teise otsa. Endast hakkab kahju vahepeal. Minu sees istuks justkui keegi kuri teisik, keda on võimatu vaigistada.
Sõbranna õpetas, et seisa hommikul peegli ette ja ütle, et "Olen ilus!"

"Oled sa jaa! Lammas. Vaata miuke sa välja näed! Suht rõve ja paks. Kust otsast sa ilus oled?"

Kurtsin sõbrannale, et ma ei usu ennast ja seda juttu, et olen ilus. Ta soovitas, et okei, alusta väikeste sammudega: " Ma näen täna suht okei välja."

"Mis okei, vaata nüüd ise, juuksed on koledad, kõht on suur,  nägu on väsinud ja vana. Mitte ükski kallis näomask ei aita sind enam. Jäädki selliseks!"

Oot, mulle tundub, et täna on hea päev, ma ei näegi päris koll välja.
"Kuule, keera küljega peegli ette, siis näed ise ka milline sa tegelt oled. Ümmargune nagu pall"

Kuidas sellest ometi vabaneda??

also - mis toimub? :)

Vastuseks Liisi kommentaarile :)


Midagi eriti ei toimu. AD-d mõjuvad. Pärast paari päevast võtmist läks tuju heaks. Vahel, kui aga unustan õhtul võtmata, lajatab halb tuju järgmisel või ülejärgmisel päeval nagu lauaga mööda pead. Soovin endale vähem unustamist...

Tööl teenisin välja nii suurema palga kui ka hunniku lisaülesandeid - pean seda saavutuseks ja boonusena saan mitu head koolitust ka ettevõtte kulul. Kogu see tööteema haakub eelmise teemaga, sest produktiivsemaks muutusin just siis, kui tablette hakkasin võtma. Ei võta - istun tööl nagu töll ja ei suuda midagi teha. Mistõttu taaskord - tableti unustamine on mõrv ametikohal.

Kui tuju on hea, tundub ka elu ilusam ja elatavam. Tahaks käia, suhelda ja osaleda. Tülid ja jamad tekivad siis, kui tablett on ununenud ja karm reaalsus kargab näkku ja teeb tuju pahaks.

Ühesõnaga vähem unustamist ja rohkemtabletivõtmiseregulaarsust. Siis olen ka ree peal. Mitte selle all...

Vahepeal oli sünnipäev.

Ja kuna keegi minu poolrääbakat blogi auhindamisele üles ei seadnud siis pole mul ka muret, mis kleit minu ülekaalulise kehaga sobiks või kui inisev ja vastik mu hääl võiks olla :D

Teised ees, mina ka-mina ka!

1) Millised on su lemmikjalanõud? 

Ilusad kingad, soovitavalt kõrge kontsaga.
Mul olid ühed väga lahedad kingad, mis ma kandsin ribadeks ja natuke pealegi. Nad lihtsalt teenisid nii palju komplimenet ja olid ülimugavad jalas. Sellest ajast peale olen Tamarise fänn, kuigi ma pole enam midagi nii ilusat nende valikus näinud.

2) Mis on su veider komme? 

Mul on hulgaliselt erinevaid veidrusi. Siin mõned neist. Ma ei taha, et keegi teine esimesena minuostetud uut ajakirja loeb. Ma jätan oma asju kodus igale poole laiali aga kui keegi teine seda teeb siis pean pika loengu ja käsin KOHE ära koristada. Ma loendan pesuesemeid, kui ma nädalavahetusel neid sorteerin ja masinasse panen. Ma jõin aastaid kohvi sõbranna kingitud kollasest tassist, eelmine nädalavahetus ma viskasin selle katki ja selle nädalavahetuse eel on mul täielik paanika, millest ma kohvi nüüd joon? Kui ma lähen magama, sätin end kõigepealt vasakule küljele ja siis keeran ennast kolm korda ja alles siis jään magama. Mulle ei meeldi 13 - ma ei tõuse kunagi üles, kui kell näitab näiteks 7.13, ma ei jäta TV volume nuppu 13 peale, ühesõnaga väldin nr. 13 kui vähegi saan. Ma pesen ülitihti käsi, alati kui poes käin, kui väljast tulen, kohe hommikul kui vannituppa lähen, kui süüa teen ja olen ühe toiduainega lõpetanud, jne jne. Ma pole ära õppinud noa ja kahvliga söömist, siiamaani lõikan nii, et nuga paremas käes ja siis kärmelt vahetan noa ja kahvli käes ära, sest ma ei oska vasakus käes kahvliga süüa.

3) Mis on veider söögikombinatsioon, mis tundub imelik, aga sulle ikkagi maitseb?

See on ka minu veidrus, et ma ei söö veidraid asju või kombinatsioone :) Keeldusin näiteks pikka aega sushit söömast, sest toore kala söömine tundus mulle ülimalt veider ja arusaamatu. Ei, ma ei söö mitte midagi imelikku ega veidrat.

4) Kas sul on mõni veider komme või oskus, mida sa oma kehaga teed?

Keeran keelt rulli? Kas see loeb?

5) Kellega ja mida sa viimati rääkisid Facebookis/sõnumites? 

Sõbrannaga. Sellest, et tema läheb ühele elumuutvale koolitusele ja mina lähen ka ühele elumuutvale seminarile.

6) Mida sa teed, kui sa oled närvis/ärevil?

Räägin kõva häälega iseendaga.

7) Mis on su lemmiklõhn?

Armani Sensi! Kallis Armani kombinaat, palun hakake seda uuesti tootma!

8) Mida sa tahaksid teha oma elus?

Ma tahaks mõnda aega õnnelik ja armastatud olla.

9) Lemmikäpp?

Shazam.

10) Mis laul sind alati kaasa laulma paneb? (ei pea olema lemmiklaul)

Eile just laulsin autos jonnivale lapsele kõva häälega ja valesti raadiost tulevale Allanah Mylesi Blue Velvetile kaasa. Aga muidu on üks ülilahe lugu Paradoksi Ära möödu must lähedalt. Ja no kõik Dima lood ka muidugi on mul suht peas.

12)  Lemmik inspireeriv ütlus või mõttetera

Kõik läheb mööda. (mina ise)

Miks ma seksi ajal puuksutan?

Ei, mitte mina :D
Mina ei tea seksist üldse midagi.

Lugesin rahulikult ja tööalaselt oma uudistevoogu ja äkkis selline pealkiri: "Miks ma seksi ajal puuksutan?"

Ühesõnaga inimesel on mure aga mina naeran. Samas ma võiks talle lohutuseks öelda hoopis seda, et kogenud toortoitlane Sille Poola rääkis oma loengus sellest, kuidas teadlased on välja selgitanud, et täiskasvanud inimene peab puuksutama vähemalt 18 korda päevas! Ja kui ta seda ei tee või kohe üldse ühtegi korda ei puuksuta, siis peaks ta arsti poole pöörduma.

Nii et puuksutage terviseks :)

Uus eluetapp

Noh, ja nüüd ma siis olengi jõudnud sellesse eluetappi, kus hakatakse mõtlema kunagiste otsuste üle, kahetsetakse ja mõeldakse, et äkki oleks praegu elu parem, kui toona oleks teisiti teinud....

Mul oli ülikooli 1. kursusel üks ilus armumine kursusevenda. Tema oli siuke siiras maapoiss ja mina paha linnatüdruk. Ta kirjutas mulle armsa lapseliku käekirjaga ilusaid kirju ja kuna ta ei saavat minu jaoks kuud taevast alla tuua siis lubas kõik tänavalambid puruks visata :) Ta oli tark ja ilus ja hoolis minust palju rohkem, kui ma sel hetkel seda väärt olin või vastu pakkuda suutsin. On enam kui raudpolt kindel, et ma idealiseerin meie kunagist suhet hoolega üle aga ikkagi on mul praegu üpris-üpris kahju, et ma tema kasuks ei otsustanud.

Sain temaga hiljuti FB-s nö sõbraks. Tegelt ma väldin kõiki endisi suhteid ja ei taha neist  midagi kuulda, v.a siis laste isad (jeesus kui imelikult see kõlab). Ta on endiselt tark ja sportlik, enam vähem kena, kui mitte arvestada kerget kiilanemist ja muid aegumisemärke. Edukas on ka oma valdkonnas.

Kui tema postitused nüüd FB-s mul voogu kargavad siis ma mõtlen, et mis oleks kui... Kui ma oleks temaga kokku jäänud, kas ma oleksin nüüd paremini elanud. Äkki ma lasin nooruse lollusest käest midagi sellist, mis oli väärtuslik? Aga äkki ta on nüüd vaba? Või siis mitte. Küsima ju ometi ei hakka. Nii et las ta jääb. Aga ikkagi...