Oehh

Avastasin alles täna armsa lugeja Liisi kirja postkastist, kuhu ma eriti kunagi ei vaata.

Liis, sa küsisid, kas mul ok kõik OK?
Ma vastan: ei ole.

Ma olen oma eluga täpselt selles seisus, et ma peaks nüüd kuskilt ammutama tohutus koguses energiat ja jõudu, et suuta kuskile poole minna. Olen töötu, keskealine, ülekaaluline, hiigelsuure pangalaenuga, kahe lapsega üksik naine.

A noh, positiivse poole pealt, et ega enam halvemaks vast minna ei saagi. Kui siis ikka paremaks, onju. Püssi põõsasse pole veel visanud. Hambad natuke ristis ja väike pisar silmanurgas, tõusen iga hommik üles ja võtan päevast parima.

Noh ja nagu Reet Linna Prillitoosi saate lõpus ikka ütleb, "elame veel!"

Muutuste aeg

Ma hakkasin tähele panema, et negatiivsed emotsioonid minus muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad. Ma olen pahane/vihane/solvunud/nördinud jne. jne niivõrd paljude asjade ja inimeste peale, et tunnen end seetõttu sellise SUURE märtrina, et Jeesus ise kahvatub selle kõrval (vabandan selle jumalavallatu võrdluse eest).

Ehk et ma olen kannataja. Lilleke pasameres, kellele kõik teevad liiga. Lihtsalt üks eluline näide: ma hindasin oma aasta 2013 viletsaks ja näruseks. Vaatamata sellele, et mul sündis imeline poeg ja me ostsime endale unistuste kodu! Ja ma tõsimeeli arvasin, et oli sitt aasta. Aga tegelikult? - ei olnud ju. Kuidas saakski siuke aasta sitt olla, kui sul on kaks niivõrd imelist sündmust olnud? Kust tulid need tunded ja emotsioonid, mis panid mind seda aastat näruseks hindama? Kurat, poisid, mina neid emotsioone küll tellinud pole.

Eelmised suuremad muudatused minu elus toimusid siis, kui ma sain 30. Mitte teadlikult muidugi. Kõik asjad lihtsalt jooksid kuidagi tupikusse ja sundisid mind otsima erinevaid lahendusi ja väljapääsuteid. Sellest ajast tulid mu ellu meelekontrollimeetod ja reiki ja paar huvitavat sõpra. Sinna aega jäi lahutus ja uue elu alustamine. Nüüd on kümme aastat möödas ja issake, ma avaldan praegu kõigile oma vanuse :) Ja jälle puhuvad mu elus muudatuste tuuled. Ma otsin variante ja meetodeid, kuidas oma elu kvaliteetsemaks ja rõõmsamaks luua.

Kõik sai alguse sellest, et mu õeke tõi mulle Soomest imelise Paolo Coelho 2014. aasta kalendermärkmiku. Aprillikuu pealkirjaks selles kalendris on „Muutos“.

30. märtsil sellel aastal oli noorkuu loomine. Ja nad ütlevad, et kevadise pööripäevajärgse noorkuu mõju on võimsaim aastas. Igatahes istusin mina 30. märtsi õhtul maha, vaatasin korra kuu poole ja panin kõik teemad kirja, mis muutust või positiivset lahendust ootavad. Ja olgu nüüd nad olla!

Ning selle stagneerunud olukorra muutmise nimel võtan ma hetkel ka vastu kõik mulle süllekukkuvad või soovitatavad koolitused ja loengud. Alustasin Access Consciousnessiga. Lihtsalt sellepärast, et mu hea tuttav õpetab ja teine hea sõbranna soovitas. Siis sattusin tänu õnnejumalannale tasuta ajakiri „Mari“ heaolupäevale, kus kuulasin Aigi Vahingu ja Viktoria Saati loenguid, mis mõlemad õpetasid kõikide probleemide lahendamist ainult iseenda kaudu. Sest kõiksevõimsam siin maailmas olukordi parandama oled ikka sina ise, ei keegi teine.

Psühholoog Viktoria Saat oli väga põnev. Tema teatas, et inimesi, kes sind kõige rohkem oma tegemistega häirivad, saadab sulle teele su oma alateadvus. Sest see, mis meid teiste juures häirib, aitab meil mõista hoopiski iseennast (C. G. Jung). Et probleemid ei tulene häirijatest, vaid nad näitavad sulle kätte, mida sa pead lahendama enda sees. Probleeme sa saadki lahendada ainult enda sees.

Ja kui psühholoog oli põnev siis no Aigi Vahing oli müstika! Tegelt ma algul mõtlesin, et ma ei jää teda kuulama. Laps kodus ja muud asjad jne jne. Aga siis ikkagi millegipärast jäin. Ja jumal tänatud. Aigi alustas sellega, et enamus inimeste probleemide lahendamisoskus näeb välja nagu istekohtade vahetamine Titanicul. Et midagi üritatakse aga suures plaanis ei muutu miskit. Selleks, et seda SUURT MISKIT püüdma minna, on vaja ikka kõvasti rohkem tööd teha ja oma olemasoleva mõistuse ja mälu võid hoopiski ära unustada, sest nemad pakuvad sulle ainult minevikul ja mälestustel põhinevaid lahendusi. Ehk et mõtlemisega ei jõua kuskile. Lisaks andis Aigi vihjeid, kuidas edasi minna ja ma kavatsen neid natuke uurida.

Ühesõnaga, ma tunnen ennast veidi elavamana ja ma loodan, et see tee viib kuhugi valguse kätte ja mitte sügavamale padrikusse.

Naised ja autod

Ettevaatust, see postitus võib tunduda šovinistlikuna :)

Sõidan mina autoga küüntehooldusesse. Juba väravast välja sõitmisest alates ei meeldi mulle see, kuidas mu auto sõidab. Valesti kuidagi. Ajan selle üleelmisel päeval alla vahetatud suverehvide süüks. Aga ikka ei meeldi... Poole tee peal tuleb äkki meelde! Persse, ma ju eile maja ees vaatasin, et üks esirehv oli tühi. Sellepärast mu auto siis kisubki ja igast konarusest üle sõites käivad hambad plaksuga kokku. Helistan mehele, ta käsib auto seisma jätta. Keset Liivalaia tänavat?? Kui ma juba jään küüntehooldusse hiljaks ja törtsuke on veel sõita? No ei.

Sõidan vaevaliselt kohale. Küüned on nüüd korras aga auto kuskil linna peal.

Vot just nimelt praegusel hetkel, kui telekast tuleb saade "Laula mu laulu" ja Hardi Volmer laulab, tunnen ma TERAVAT puudust omaealisest partnerist ja ühisest minevikust - muusikast, multikatest ja muust sellisest. Nagu mismõttes ei tea mu kaaslane midagi Hardi Volmerist? See mees on lihtsalt legendaarne.

Minu suht esimene pidu üldse oli Singer-Vingeri kontsert tolleaegses 22. keskkoolis, mis nüüd on JWG ja kus käib täna minu laps :) .  Kes ei aimagi, et kunagi nendel treppidel möllas tema ema kulunud teksatagis rohkete haaknõeltega ja röökis kõiki Singer-Vingeri laule kaasa.

Ja kui nüüd on telekas Hardi Volmer ja laulab nii nagu ta seda alati teeb ja mina vahin õnnelikult, meenutades noorust. Aga minu kaaslane ei saa mitte halligi aru, milles teema on. Marju Länikust ma ei hakka üldse rääkimagi. Ka tema oli nooruses lahe kuju. Aga kui ma näitasin jutuubist ühte videot oma mehele siis ta kehitas õlgu ja ütles, et "ma ei pea Eesti muusikast eriti midagi, see on selline keskmine..."

Või siis Erich Kriegeri "Naised on hullud". Jälle vaatan mõistmatutesse silmadesse...

Paha inimene

Midagi on juhtunud. Ma olen paha inimene, kes kurjustab kõigiga. Puuriva naabriga, minu auto vastu palli taguva poisiga, kõigiga... Pärast tulen tuppa ja nutan natuke, et ma nii paha olen. Ja mõtlen välja hulga variante, kuidas andeks paluda. Kas siis šokolaadi või e-mailiga. Noh, natuke oli mul ju õigust ka pahandada. Aga ikkagi. Ma tahan hea inimene olla. Lähen kohe tegelen mingi heategevusega tasakaaluks.

Ametlik tõestus

et Eesti poliitikud on hulluks läinud - peaminister Taavi Rõivas...

Millest aru saada, et kevad on käes?

Sellest, kui mehed muutuvad imelikeks :)

Sattusin mina ükspäev Säästumarketisse. Juuksed suvaliselt patsis, värvimata, täiesti silmatorkamatu. Ladusin kauba kotti ja hakkasin poest välja astuma kui mind kõnetas üks noormees. "Ma sooviksin teiega tuttavaks saada..." 

Mu õde aga väisas üle pika aja Maximat, kus noormees-kassapidaja soovitas tungivalt tal ikka tšekk ka võtta, sest seal peal olevat ta nimi ja selle järgi on tema FB-st üles otsimine juba käkitegu.

:D