Kevad Leningradis

Viimati kui ma seal linnas käisin, kandis ta veel nime Leningrad :)

Igastahes käisime kiire tiiru Peterburis Superkangelase jõulukingitust realiseerimas. Kingituseks olid piletid Armin van Buureni tuurile "Armin only - Intense".  Ülejäänud kulutused tegime ühiselt ja jumal tänatud, sest Vene viisade maksumus oleks mul muidu rahakoti puhta tühjaks tõmmanud.

Reis algas kell 8 hommikul Lux Expressiga. Superbuss ma ütlen. Mugavad istmed, telekad iga tooli seljatoe taga, võimalus tasuta võtta kohvi-teed-šokolaadi. Tänu kampaaniale saime bussipiletid mingi 40% odavamalt ja kuigi me oleksime tahtnud rongiga minna, siis rongipiletite maksumus oleks tulnud u. 100 eurot kallim kui bussiga, ei tundunud väga ahvatlev. 6 tunni pärast olimegi juba vihmases Peterburis ja tänu Supekangelase arvukatele välislähetustele tundis ta linna ja metrooliine nagu vana mees ja minu mure oli ainult tema kannul püsida.

Metroorongid olid nostalgiliselt vanaaegsed ja tegid kohutavat müra. Ja metrooeskalaatorite juures valvasid spetsiaalses putkas punase pilotkaga mammid. Vaatamata rongide närusele välimusele, kasutas metrood väga palju rahvast. Moekad daamid istusid kasukates ja Gucci kotikestega, jalg üle põlve. Jalas otse loomulikult kõrge kontsaga saapad, millega mina käiksin ainult uksest viis sammu autoni. Soliidsed, hästilõhnavad ärimehed nahast portfellidega, noored hipsterid kõikvõimalike tehnikavidinatega ja siis otse loomulikult angoorarätikutega ja kilekottidega pensionärmemmed. Mina vahtisin täiesti ebaviisakalt suu ammuli kõiki inimesi. Põnev oli.

"Tänu" booking.com-i ja Nordea krediitkaardi uskumatult mõttetutele reeglitele ei olnud meil broneeritud hotelli. Õigemini oli aga see annulleeriti. Käisime siiski igaks juhuks sealt hotellist läbi ja saime pakkumise ööbida 5-kohalises ühistoas. Ei, tänan. Küsimise peale juhatati meid paarsada meetrit edasi järgmise hotellini, mis osutus täielikuks lotovõiduks! Olin juba arvestanud algsest palju suurema kuluga hotellitoale aga meil õnnestus 40 euro eest saada täiesti viisakas, puhas, soe ja mugav (Venemaal need ei ole iseenesestmõistetavad tingimused)  hotellituba hotellis U Fontana koos hommikusöögiga. Mis pealekauba asus kontserdipaigale palju lähemal. Viskasime seejärel asjad tuppa ja läksime lähikonda söögikohta otsima. Jalad hakkasid vaikselt juba tunda andma...

Leidsime väga laheda usbeki-kazbeki söögikoha, mis oli puupüsti rahvast täis ja esimene küsimus oli kohe, et kas meil reserveering on. On, on :D  Aga kaks inimest mahtus siiski kenasti ilma reserveeringuta pisikesse lauda. Mõnus melu valitses selles restoranis, ülevalt korruselt kostus muudkui mingeid pidulikke tooste. Söök oli ka täitsa hea. Tahtsin proovida ka kohalikku napsu, erinevad suured pudelid olid baarileti peal. Ainult, et Superkangelasel õnnestus tellida neist kõige jubedam - mädarõikanaps, mis maitseski nagu oleks üritanud juua mädarõigast. Päris õudne. Kusjuures Supekangelane ise mädarõigast üldse suu sisse ei võtagi. Ma isegi ei tea, miks ta arvas, et "hren" ei ole mädarõigas. :) Isegi mina tean seda.

Kontsert algas kell 22.00. Ja oli lihtsalt võimas. Noh, Armin ei saagi ju paha olla :) Megalahe oli veel see, et saalis ei müüdud alkoholi, ainult vett ja energiajooki. Superkangelasel muidugi silmad särasid juba alates hotellitoas kontserdile sättimisest saadik. Tee peal oli tal vaja kõike minu jõulukingitusega pildistada, sealhulgas poseerida 200 rubla eest väikese ahviga. Siis panime veel viimase raha, 2000 rubla ka käiku, et osta talle leti alt Armini autogrammiga T-särk.

Peo pidulik osa lõppes kell 5 hommikul ja siis hakkas Armin van Buuren keset saali vinüülide pealt afterpartyks diskot tegema. Kuigi see kõlas hästi ja kole kahju oli lahkuda siis selleks hetkeks olin ma füüsiliselt juba nii otsas, et enam lihtsalt ei jõudnud püsti olla ega ka kuulata.

Astusime need paar sammu läbi Park Pobedõ hotellini ja saime oma kõvad neli tundi magada. Äratus oli väga valus. See tohutu surmaväsimus kogu kehas. Vanaks olen jäänud, mis muud. Talongidega sai all kohvikus hommikusööki. Ja kuigi Superkangelane hoiatas mind ette, et ma valmistuks elu õudsaimaks elamuseks, polnud söögil siiski suurt häda. Jah, kohv oli lahustuv, herkulopuder oli liiga vedel, ülimagus ja üle ujutatud võiga. Aga juustuvõileib oli hea ja pannkoogid kondenspiimaga samuti. Lisaks anti veel tops kirsijogurtit. Mina sain küll kõhu mõnusasti täis.

Kuna tagasisõidubuss väljus kell 2 siis ega rohkem polnudki aega, kui kiire dušš ja check-out hotellist, et minna natuke toidupoodidesse tavaari ostma. Kusjuures eraldi kiitust väärib vannituba, mis oli küll teise toaga ühine aga teise tuppa polnud kedagi majutatud. Seega saime üksi laiutada. Vannitoas oli suur, puhtusest särav vann. Kõik on kindlasti märganud,  et ma olen veidi puhtusefriik. Igastahes pakkus duši all käimine mulle just selle vajaliku kuuma turgutuse ja värskenduse, et suuta jälle linna peale seiklema minna. Kahjuks ei jõudnud me ajapuuduse tõttu Nevski prospektile jalutama. Aga teine kord siis. Käisime hoopis paaris toidupoes ja ostsime põnevamaid produkte - barankasid, kondenspiima, kohukesi, viina, õlut jne. Ja kui me seal niimoodi suurel tänaval toidupoest toidupoodi jalutasime tundsin ma mõnusat kevadelõhna...

Seejärel tuttavasse metroosse ja Lux Expressi peale. Seekord oli buss viimase kohani välja müüdud. Kui tulles saime kumbki kahe tooli peal laiutada siis nüüd istusime koos. Õhtul kell 7 olime juba oma kodus ja kuigi kõik käis nii kiiresti, oli tunne nagu oleksime mitu-mitu päeva ära olnud. Lapseke oli kenasti vanavanemate hoole all ja pean uuesti ikka kordama, et ämm ja äi on mul ikka kuldsed.

Kaalujutud: innustus

Oh, ma vaatasin põnevusega täna TV3-st "Kaalul on rohkem kui elu". Hea on ju teiste vigu vaadata ja ise sellest õppida. Kuigi ma olen söögi osas täitsa ree peal siis treeningute asi ei toimi mul üldse. Paha siga, mitu viga öeldakse selle peale.

Aga mul on alati hirmus kahju, kui näidatakse saateosalist, kes ei viitsi/ei taha/ ei jõua ennast kätte võtta ja saade läheb seetõttu täiega lörri. Kelleltki võeti ju võimalus ära, kes ehk oleks kaalulangetusega paremini hakkama saanud? Mida ma vaatan tund aega saadet kellegi vingumisest ja viitsimatusest ja lõpupildil on ainult kaunis meik ja uued riided ja tibatilluke pekikaotus.

Ja ometi on sulle antud selline seksapiilne treener nagu Erik Orgu, toitumiskavad ja tasuta trennivõimalused? Mida sa hing veel tahad? Tee ja tunne rõõmu! Noh minu jaoks võiks selles komplektis olla veel tasuta lapsehoidja :)  Ja treener peaks minuga iga treeningu koos olema. Innustuse mõttes. Et oleks, mida vaadata.

Aga seni pusin üksi. Korra näitas kaal 70,5 kg. Aga enne ma ei hõiska, kui 70-st on alla saadud.

Kaalujutud: korrektsed numbrid

Sain ükspäev ühe lugeja käest sarjata, et mismõttes ma kaalun umbes 73 kg ja nagu mismõttes ma võtsin umbes 1 kg alla. Et kus on korrektsed numbrid??

Lugeja räägib õiget juttu. Mul on kodus mingi igivana saunakaal, mis näitab natuke suvalisi numbreid ja näiteks kaks kilo vähem kui mu õe kaal. Mistõttu õde käib tihti end minu kaaluga kaalumas :)  Patareisid ma pole sel kaalul vähemalt viis aastat vahetanud.

Ühesõnaga ma vajan uut kaalu. Nii  korralikku diagnostilist kaalu kui ka viisakat elektroonilist köögikaalu. Kohe kui ma raha saan ja võlad ära maksan, ostan ma endale sellise Beureri kaalu.

Köögikaalu ma pole veel suutnud välja valida: äkki selline, või oleks hoopis kausiga parem?

Võib jagada soovitusi. Aitäh.

Sünnipäevasekeldused

Meie pisiprints sai 1-aastaseks. Ja seda ülitähtsat sündmust tähistasime me kolme peoga. Kõige pikema ja vaesema kuu lõpus kolm sünnipäevapidu :)  Aga ma ei hädalda,  vaid hoopis leiutan ja nuputan ja võtsime kõik külalised suurima rõõmuga vastu. Tänaseks õhtuks on kõik peod edukalt möödas ja ma tunnen, et mul on väsimusest juhe koos. Juhe oli nii koos, et panime õhtul lapse vanni ja siis tuttu ja siis ma tund aega imestasin, miks vaene beebi nutab ja magama ei taha jääda. Kui äkki läks pirn pea kohal põlema - laps ei saanud oma õhtust putru! Panin siva vee keema, tõin pidžaamas lapse söögilaua äärde ja tegin kähku pudru valmis. Ja nüüd ta siis magab õndsat beebiund ja mina tunnen end törts rongaemana.

Seda tahtsin ka veel rääkida, et olen isetehtud koogi-usku ja mulle täitsa meeldib küpsetada ja retsepte otsida. Aga seekord otsustasin tellida vahva tordi hoopiski Tordihaldjalt . Imeilus ja maitsev tort oli. Aga mul ei lähe meelest need külaliste pikaleveninud näod, kui selgus, et ma ise ei teinudki midagi, vaid hoopis tellisin :)  Oh seda pettumust. Ja samas mõnusat tunnet, et minu kookidest hoolitakse. Oleks mul vähegi kunsti- ja kookide dekoreerimise annet, hakkaks ka tähtpäevadeks kooke küpsetama!

Ja viimase teemana - beebipoiste riided :(  Ma jooksin päris mitu poodi läbi ja ei leidnud mitte midagi! Mitte midagi nunnut, mida sünnipäeva puhul pisiprintsile selga panna. Samas roosasid ja vähemroosasid kleite oli kümnes valikus. Aga poisteriided on õudsad ja edaspidi hakkan ma sedavõrra suurema hoolega internetipoodides surfama, et leida riideid, mis mulle meeldivad. Ainus ost oli pisike kikilips Stockmannist ja see nägi küll üliarmas välja.

Ja ei, ma ei ole kanaema :)

Kaalujutud: stiimul

Ma mõtlesin välja, mille nimel ma tahaks see 10 kilo maha rapsida. Ma tahan hirmsasti Bless This Mess Studiolt Babushka kleiti! Musta, a võibolla isegi erkkollast.  Kuid neil on mudelid enamvähem kõik XS või S suuruses ning kui muud suurust tahad siis õmmeldakse see eraldi (vist). Tahan ma jah minna peenesse stuudiosse oma XL mõõte andma :)

Kaalujutud: 1. nädal möödas

Tööpäevad läksid söögi osas kenasti. Polnud ahvatlusi ja sõin korralikult. Nädalavahetus seevastu oli külmkapp head-paremat täis ning ülejäänud pereliikmed vaevlesid kõhuviiruse käes ja ei söönud midagi. Ma siis üksi vitsutasin.

Igatahes näitab kaal u 1 kg vähem aga seda on ikka nii vähe, et tunda ei ole küll mitte ühestki otsast. Selle nädala tibusammuks saab olema treeningute planeerimine. Vaatan, kuhu ajaliselt toppida või siis jooksen lihtsalt kodus trepist üles-alla :) Mäletan, et kuskil on mul ka hantlid ja randmeraskused. Kuskil lahtipakkimata kastides loomulikult.

Noh, võib öelda, et algus on tehtud.

Vaesus ja viletsus

Mul on kontol auk, kust raha kaob...

Tegelt ma saan aru, et mul on täiesti nö esimese eesti mured aga kurat küll, kus mu raha on?? Okei, kõik laenud, maksud, huviringid ja muud asjad on kenasti makstud. Aga kus on elamise ja lõbutsemise raha? Söögirahanatuke on alati olemas - selle jaoks pole palju vaja. Max 5 euri pere õhtusöögi peale. Viisin juba ükspäev oma kogutud punased sendid panka ära. Noh et söögiraha ikka jätkuks. Panin mingeid asju internetti müüki. Sealt tuleb hulgaliselt rumalaid küsimusi. No et kui paned hinnaks 30 euri siis tuleb keegi ja küsib, et ma ostan 20 euriga ära! Kle, 10 euri ei ole normaalne ale.

Nagu kunagi oli mul korteriostu huviline, kes ütles, et ta maksab 70 000 euri sulas minu 88 000 hinnaga korteri eest. Mismõttes sa teed sellise pakkumise? 18 000 euri on vanas rahas mingi 280 tuhhi. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Käisin täna ühel toredal inimesel külas. Leppisime selle juba ammu kokku. Aga kuidas minna külla ja viia kingitusi kui ressurssi pole? Minemata ka ju ei jäta nii lollil põhjusel. Ja tühja käega ei saa ammugi minna. Vot dilemma. Lahendasin selle niimoodi, et küpsetasin kaasa Napoleoni koogi (kulutused: piim ja või) ja lasin superkangelase vanaemal kududa villased sokid. Aga miks ma selle juures siis ennast ikkagi vaese rotina tunnen?

Ja sellist kombineerimist ja rottimist on juba mõnda aega olnud. Või see mulle endale ainult tundub nii?