Lahedad inimesed

Mõnus keskealine paar. Peatub hetkeks omavaheliseks vestluseks Toidupanga käru lähistel. Proua sätib rahakotti käekotti tagasi. Härra libistab poolvargsi Toidupanga kärusse karbi sprotte. "Ah sellepärast sa selle ostsidki!" , märkas proua silmanurgast seda kärrupaneku liigutust ja vaatas naeratades oma härrale otsa.

Noor paar, ilusad ja enesekindlad. Lausa rõõm vaadata. Nende ostukärus on kaks kilekotti. "Nii, see kott on teile, kas tõstan siia?" küsib ta Toidupanga käru kõrval. Nende toodud kotis on palju vajalikku - õli, kaerahelbeid, mannat, suhkrut, makarone jne jne.

Tutimütsiga tüdruk ligineb vargsi, käes 2-liitrine multinektar. Naeratan laialt. "Suur aitähh sulle, hea laps!"

Üliarmas noor kutt, südantsulatava naeratusega. Käes aprikoosimoos :) Moosipoiss paneb moosipurgi oma moosinaeratusega Toidupanga kärusse.

Proua, kes laob ostetud kaupu kotti. Üle ühe asja toob Toidupanga kärusse. "Jälle teie!" ütlen. "Oodake, see pole veel kõik!"

Ja palju-palju teisi uskumatult toredaid inimesi, kes toovad Toidupanga kärusse toiduaineid, mis lähevad jagamisele nende vahel, kes ei saa elus nii hästi hakkama.

Dr. Villu diagnoos

Vahel hakkab äkki häirima, et ümberringi kõik meedia- ja netiväljaanded üritavad ära defineerida sinu elu, olu ja suhted ning annavad kaasa "7 universaalset trikki, kuidas kõike paremaks muuta".

Ma tahan rahulikult ajakirjaga vanni minna ja lõõgastuda ja ausõna ma ei jaksa enam lugeda seitset viisi, kuidas mees hulluks ajada, kolme kohest võimalust tuba värvikamaks muuta või, kümmet põhjust, kuidas mittetöötav suhe üles turgutada. Ma ei taha enam lugeda, kuidas kõik sulesepad arvavad, kuidas mina võiks oma elu palju paremini elada. Kas on palju tahetud lugeda sügavmõttelisi ja analüüsivaid lugusid?

Tilgaks, mis pani karika üle voolama, oli dr. Villu diagnoos - probleemne naine.
Kuna väidetavalt mehed arvutavad alati välja, kui kiirelt ja mis rahakuluga nad seksi saavad siis on selleks naised kategoriseeritud:

Purjus litsilikult riietatud naine – aeg: maksimaalselt kaks õhtut, raha üldse mitte;
teismeline tüdruk – aeg: nädal, raha minimaalselt;
probleemne naine (lapsega üksikema, meeleheitel) – nädal-kaks, raha: vähe;
püsisuhtes (aga väga hea) naine - aeg: kuu-kaks, raha: keskmiselt;
suhete vahel (tõeliselt hea ja sobivas vanuses) naine – aeg: kaks-kolm kuud või isegi rohkem, raha: palju.

Aga samas, eks see koer ikka kiunatab, kes pihta saab... Kesse ikka tahab, et tema peale vähe raha kulutatakse.

Kui juba sõbranna mõnusalt rõõmu tunneb, kuuldes et Superkangelane ei toogi mulle enam pikki punaseid roose igal võimalikul ja võimatul juhul, siis tuleb hakata midagi ette võtma. Ilmselgelt on köis kuskilt loha lastud ja vasikas (mees) kalpsab oma peaga liiga pika köie ostas ringi.
Viimane kord sain sületäie roose siis, kui hullamisehoos kogemata Superkangelaselt vopsu mööda huult sain. Ega suuremat viga polnudki aga draamaks sai põhjust küll, et "mind pekstakse!".

Nüüd avastasin delfist ka õnneliku kooselu (abielu) valemi.

Õnneliku kooselu valem on siin:
Puhkus— 2 korda aastas
Väikesed pausid teineteisest — 2 korda aastas
"Ma armastan sind" — 9 korda kahe nädala jooksul
Suudlus — 6 korda nädalas
Embused — 11 korda kahe nädala jooksul
Seks — 2 korda nädalas
Pikk ja põhjalik jutuajamine — 2 korda nädalas
Õhtusöök restoranis — 3 korda kuus
Väiksed dringid väljas— 3 korda kuus
Vaidlus — 1 kord nädalas
Õhtu väljas ilma kaasata — 2 korda kuus
Üllatav romantiline žest — 3 korda kuus
Filmiõhtu kodus — 5 korda kuus

Põhjaliku analüüsi tulemusena sain teada, et puudu on pikkadest ja põhjalikest jutuajamistest, õhtusöökidest restoranis, drinkidest väljas ja üllatavatest romantilistest zhestidest. Piirarvu aga olen kõvasti ületanud näiteks vaidlustes ja ka pausides teineteisest. Ühesõnaga arenguruumi nagu on ja kuigi see nimekiri tundub pisut naljakas, on seel siiski tiba tõtt sees.

29

Kuna täna on niivõrd eriline päev siis ma otsustasin, et võtan ennast kokku ja kirjutan. Vähemalt natukenegi. Ma tegin väheke pausi. Võtsin pärast matuseid aja maha nädalaks - ei pidu ega inimesi - lihtsalt, et mõelda ja meenutada.

Vahepeal ründas ka vana hea sõber depressioon, sest ma olen väga niru midagi regulaarselt tegema. Nii et nii mõnigi päev tabletid ununesid ja tekkisid lüngad, mis ilmselt ei teinud kokkuvõttes head.

Samas olen ilgelt tubli ja rassin kolm korda nädalas treeneri käe all jõusaalis pluss veel aeroobsed trennid ja vahel ka 25-minutine power-jooks. Kuigi peegelpildist mingit vahet pole märgata, tunnen et kerelihased on tugevamad ja kui algul ikka olin nõrguke, mis nõrguke siis nüüd jaksan planki ja side-planki lõdvalt 1 minuti jagu hoida. (tõelistel trennilõvidel palun mitte naerda).

Ooo, ja siis ma käisin üle pika aja kinos ja lausa Artises. Suutsin Solarises korralikult Artist otsides ringi ekselda ja mitu korda paanitsedes sõbrannale helistada, et juhiseid küsida :) Piinlik, aga mis teha. Vaatasime Marilyni filmi ja see kõnetas mind nii mõnelgi korral. Põnev naine ja keeruliseks elatud elu. Aga samas teistmoodi ta poleks saanud ka elada. Peaksin ise vist tänulik olema, et mulle mingit silmapaistvat annet pole elus kaasa antud. Ma poleks piisavalt tugev selle jaoks...

Samal ajal kui mina ammulisui filmi nautisin, tundsin kaasa kõrvalistuvale (kellegi teise) mehele, kes terve filmi ajal ühe kanni pealt teisele niheles ja ohkis. Selles osas olen ma küll tema nihelemisega nõus, et Michelle Williams kindlasti ei pakkunud sellist vaatepilti ja emotsiooni meestele nagu Marilyn Monroe. Aga siiski peab Michellele au andma selle eest, et ta suutis Marilyni välja mängida nii et see ei häirinud.

Lühidalt oleks see siis kõik.

Ma kõigepealt ohkan südamest....

See saab olema üks senise ajaloo kurvemaid postitusi. Ja selle kirjutamine ei tule lihtsalt. Sest ma saan kirjutada lause kaupa. Vahepeal lihtsalt on silme ees pisarateudu.

Täna öösel lahkus keegi, kes on minu elus olnud väga väga tähtsal kohal. Minu ämmamoorike. See oli meie omavaheline nali, hellalt öelduna kõlab "ämmamoorike" päris lõbusalt. Aga ega ma ei peagi seda teistele seletama...

Ma ei jõudnud talle omaküpsetatud leiba viia. Ta helistas ja palus. See oli meie viimane kõne. Ta ütles, et tal tuli isu. Tahtsin võimalikult värsket leiba talle saata. Aga enne kui leib ahju jõudis, oli ta juba haiglasse viidud. Üritan lohutada ennast sellega, et ta kindlasti teadis, et ma teen ja saadan... Aga kuidagi õnnetu tunne on ikka.

Minu ämm oli imeline inimene. Ma ei oska kuidagi formuleerida praegu kaunikõlaliseks seda, mis ma öelda tahan aga sisu on selline - ämm oli lihtne inimene ja tal polnud nö kõlavaid saavutusi. Välja arvatud üks. Ta jättis endast maha palju parema maailma. Suurepärasteks inimesteks kasvatatud lapsed ja lapselapsed, hubase kodu ja ilusad aiad, hulga inimesi, kes said tunda tema lahkust ja headust... Ma usun, et ta jättis meisse kõigisse, kes me teda igatsema jääme, soovi samuti midagi elus paremaks muuta. Soovi jagada laiali lõputut headust. Ja kuigi see kõlab võibolla veidi pateetiliselt ja suuresõnaliselt siis mõte on tegelikult lihtne. Ole iga jumala päev lihtsalt hea inimene, hoolitse teiste eest, muretse nende pärast, anna ära kõik mis võimalik ja tunne sellest siirast rõõmu, armasta kõiki oma inimesi ja räägi neist ainult head.

Hoia meid edasi, kallis Silvi, kusiganes sa oled. Me ei oska ilma sinuta...

No kui eilset postitust lugeda, on kohe näha et kellelgi on jäänud hommikune tablett võtmata :)

Alles õhtul avastasin selle fakti, kui õde oli ka juba märkuse teinud tema lapsega kurjustamise osas. Nüüd ma olen ametlikult KURI TÄDI. Lisaks kurjale emale. Vist kuri naine ka, kui ma nüüd hästi järgi mõtlen.

Aga natuke teraapilist shoppamist ja väike sushipidu kodus ning EMA 2012 vaatamine ja elu jälle enam vähem lill. Eile polnud trenni ka, et oleks oma stressihormoonid välja saanud higistada. See eest on täna üks, homme kaks ja pühapäeval üks. Ning kui personaaltreener esmaspäeval mind mõõdab siis, oioioi - kellelgi peaks mingigi tulemus küll ette näidata olema! Lisaks sellele olen nädal aega ka korralikult toitumiskava jälginud.

Onju ma tegelt pole nii kuri?

Huh, ma lämbun siin talves....

Õhk on tööl ja kodus nii kuiv, hingata ei ole midagi. Näonahk kuivab, kätel nahk kuivab. Õues hingamine üldse seiskub, sest nina ja kurk härmatuvad. Kõik seisab. Telekast tulevad ühed ja samad saated juba mitmendat aastat järjest. Kõik mured ja rõõmud on eelnevalt mitmeid kordi kogetud. Igav on.

Krt, mingi külmaallergia on ka mul. Viibisin just pakasega mingi 20 minutit õues ja nüüd ma olen üle näo lapiline, punniline ja kõik sügeleb :(