21 May 2013

Siin ma nüüd siis istun. Üksinda. Aasta vanem. Oma hallil nahkdiivanil. Joon viina apelsinimahlaga. Loodetavasti on see mõne tunni pärast kehas lahtunud.

Akna taga röögib ööbik. Ma olen söönud kolme sorti kooke. Ja ma ei tea, kas ma olen õnnelik või õnnetu.

Mind hirmsasti masendab ja kurvastab, et ma pole saanud kõiki oma elusündmusi väärikalt tähistada - soolaleiva-, katsiku-, kaks sünnipäeva- ja koolilõpupidu on jäänud niimoodi suurelt pidamata. Küll mingitel olulistel põhjustel aga ikkagi. Ma tahan tähistada oma tähtpäevi. Nii et selle koha pealt olen ma tsuts õnnetu.

Aga õnnelik? Mul on katus, diivan, läppar ja kokteil. Ja kaks tervet last ülakorrusel magamas.  Ning ükski oluline tähtpäev pole möödunud nii, et keegi poleks rõõmustanud minuga koos.

Ja kõige lõpuks on mul selline äi, kes toob pühapäeva varahommikul turult mõnusa pundi karulauku ja jätab selle mu terrassilauakesele minu ärkamist ootama.


2 comments:

lemmikbeib said...

Nomissa halad seal! Kuidas sa ei tähistanud? Keset päeva oli suur pidulaud kaetud ja puha, kartulisalat, viinerid, morss ja pavlovatort olid ju suurepärased! Kõik koduperenaised olid oma rokaste koduseelikute ja patsis juustega kohal. Nii et tähistasid küll, lihtsalt, sel aastal veidi teistmoodi :)

LegaalneBlond said...

:D kesse halab? ma rääksingi suurelt pidamisest nii et kleidid ja meigid ja värgid. mitte koduperenaised rokaste seelikutega :D mitte et selles midagi väga hirmsat oleks. mine tee midagi kasulikku. ära tölli arvutis :)