29 April 2013

Koduperenaiste pornograafia


Ma ei mäleta, mis hetkest ma teda äkki ihaldama hakkasin. Aga alates sellest hetkest oli ta kõikide mu une-eelsete unistuste kinnisidee ja unenägude kangelane. Päriselus mängisin vaoshoitut. Vahel harva rääkisime mingitel tavapärastel teemadel, mõned vestlused msn-is, nipet-näpet... Mitte ükski mu seni hästitöötanud võrgutusskeemidest ei funktsioneerinud. Ta oli lihtsalt kauge ja kättesaamatu ja sellest ise ka väga hästi teadlik.

Ma mõtlesin, et see läheb üle. Kui ma teda enam kunagi ei näe. Ja ausalt öeldes pole näinud ka sada aastat. Kuni eilse ööni. Ma nägin teda jälle unes. Ja kõik on absoluutselt endiselt sama intensiivne nagu sellel esimesel, mäletamatul hetkel. Ta lihtsalt ilmub mu unenäkku ja ma olen keeletu ja põlvist nõrk. Ma ärkan selle tundega üles ja olen enam kui kindel - seda meest näen ma ilmselt viimase kujutisena ka siis kui ma viimast korda hingan.

Selline jõud on mehel, kes ei andnud ennast kätte. Ja nüüd ma ei saagi temast lahti.

5 comments:

JÄÄRAPLIKA: said...

See vist Sind ei lohuta aga ma tean, mida Sa tunned :)

soodoma ja gomorra said...

See postituse pealkiri on lihtsalt nii nii super hea!

LegaalneBlond said...

see lohutab, et ma pole üksi,kes nii tunneb :)

Pealkiri oli kohe olemas aga ma ei julgenud tükk aega panna. Mõtlesin, et kuidagi liig või nii. Siis mõtlesin, et persse, see on minu blogi. :)

mama de montagne said...

Issand kui hästi kirjeldatud. Ja kindlasti sa pole üksi ;) Nipp ongi selles, et kõik lihtsalt ei julge kirjutada seda või isegi endale tunnistada!

Anonymous said...

Amen, sister, amen. Need, keda kätte ei saanud (mul on neid vist kaks, kuigi üks prevaleerib) - need jäävad.