Mõni kuradi päev kohe on selline, et hommikust saati on kõik otsesõnu öeldes ekskrement. Absoluutselt kõik, mis saab viltu minna, loomulikult viltu ka läheb.
Istun tööl oma suures nahktoolis ja mõtlen, et ma parem suurt ei liiguta – äkki siis lähevad suuremad jamad mööda. Aga kus sa sellega – masendus suisa voolab uksest sisse…
Sõidan töölt koju. Heidan kogemata pilgu kõrvalautosse. Tüüp vahib mulle otsa ja nokib ennastunustavalt nina – just see vaatepilt mu päevast puudu oligi!
Lähen videoplanetisse, võtan filmi. “Dark city”. Seekord teenindajalt filmi leidmiseks abi ei palu, sest eelmisel korral ta teatas hämmingust suurte silmadega, et sellist filmi meil ei ole. Oli küll, kas teate. Ma näitan teile pärast…
Vaatan filmi. Teema sobib ideaalselt mu meeleoluga. Ma olen jumala kindel, et see ninanokkiv tüüp ja videoplaneti hämmingus müüja on tulnukad. Ja homme neid enam ei ole ja mina neid enam ei mäleta ka. Homme pole mu masendusest enam jälgegi.
mõrkjas maitse jääb huultele, kui martiinit juua…
No comments:
Post a Comment