Kuna üks aasta jäi vahele, siis see aasta häälestasin juba varakult end suusatama-mineku-lainele. Muidu oleksin hakanud jälle kaaluma, et raha vähe ja tööd palju ja lapsed tüütud kaasa võtta.
Mäesuusatada mulle tegelikult väga meeldib, mis siis et on külm ja kõrge. Ma nimelt kardan külma ja kõrgust. Aga õnneks on võimalik osta endale hulgaliselt tehnilist ja sooja varustust, nii et mäe peal on lausa lust isegi seista :) See aasta tuli kaasa ka oma esimest juubelit tähistanud pisipoiss. Tallegi soetasin kohe sooja pesu ja suusasokid. Kui me neid selga proovisime, hakkas ta aru saama, et tulekul on midagi erilist ja esmakordset. Mul oli hea tükk aega võimalus teda "ähvardada", et kui sõna ei kuula siis suusatama ei saa. Oh, kui ebapedagoogiline, eks.
Minek oli meil suure bussiga ja õhtul hilja jõudsime oma mökkide juurde kohale. Majad olid õnneks kohe mäe juures, ei pidanud palju kõndima. Mulle endalegi ei meeldi nende suusasaabastega koperdada aga te oleksite pidanud kuulma väikemehe vingu selle 100 meetri jooksul. Edaspidi olin targem ja tõstsin ta koos kogu suusavarustusega kelgule, mille siis koormaeeslina higistades ja puhkides mäeni tirisin.
Suusasaabastega kõndimise ving oli kökimöki selle vingu kõrval, mis tuli kuuldavale siis, kui väikemehele suusad alla pandi. Ausõna, ma arvasin, et temast ei saagi kunagi asja. No selline hädakägar, et ma hakkasin täiega närvi minema. Õnneks oli meil grupiga kaasas ülimalt professionaalne suusaõpetaja ja lapse areng nende kolme suusapäeva jooksul oli lausa hämmastav. Hädakägarast vingu-aadust sai kolmandaks päevaks üksi sahka alla sõitev suusaäss. Kusjuures see sahka sõitmine ei tulnud ega tulnud tal välja. Ja siis äkki tuli.
Oma suusatamisest pole mul palju rääkida seekord. Umbes täpselt 4 korda sain normaalsele mäele. Ülejäänud aja seisin või sõitsin harjutus- ja laste mägedel. Peamise trenni sain kätte iga päev kaks korda mäele ja kaks korda tagasi kelgu vedamisest.
Tütar oli ka kaasas, koos peigmehega. Nemad avastasid kohe kõik mäed ära ja proovsid vist kõik mustad mäed ka ära. Avastasin, kui kohutavalt sarnased me tütrega oleme. Või siis olen mina ta kuidagi selliseks kasvatanud :) Igatahes olime me mökkis 8-kesi. Ja nii minu kui tema jaoks on see üpris vaevanõudev olemine. Kõik asjad, mida teised teevad, lihtsalt häirivad noh. Kes paneb jalgu lauale, kes kammib juukseid maha, kes ei korista enda järgi, kes loobib oma suusavarustuse mööda söögilauda laiali, kes naerab valel ajal, kes paneb fairy kontsentraati nõudepesumasinasse. Ühesõnaga nii palju häirivat :D Omas kodus, oma toas, uks kinni olemine, on ikka kõige etem. Samas mina ei tea, kelle suguvõsasse mu väikemees on läinud, tema on täielik suhtlemismaniakk. Üldse pole mingit probleemi kellegile külje alla ronida ja juttu puhuma hakata. Pidev suhtleja, suu üldse kinni ei seisa. Välja arvatud siis kui on vaja kaerahelbeputru süüa. Siis on suu täiesti lukus.
Reis oli mõnus, poiss sai suusatamise selgeks ja tütar sai natuke aktiivset puhkust raske kooliaasta vahele. Eks nüüd hakkame vaatama, kust raha kokku kraabime.
